Vaktsiinide liigid
Tänapäeva vaktsiiniteadus ja -tehnoloogia on võimelised looma vaktsiine, mille omadused vastavad nii tervishoiuteenuse osutajate, immuniseerimisprogrammide elluviijate kui ka lapsevanemate ootustele ja nõuetele.
Need vaktsiinide põhiomadused on:
- väldivad efektiivselt nakkushaigustesse haigestumist või nõrgendavad oluliselt haiguskulu raskust;
- kujundavad tugeva ja pikaajalise immuunsuse;
- kujundavad immuunsuse väikese arvu annustega;
- koosnevad suurest arvust antigeenidest, mis loovad ulatusliku nakkushaiguste vastase immuunsuse;
- võivad põhjustada vähe ja kergeid kõrvalnähte või ei kutsu neid üldse esile;
- taluvad hästi säilitamist ja transportimist.
Vaktsiinide jagunemine liikideks sõltub sellest, millist antigeeni on kasutatud nende valmistamisel.
Vaktsiine on nelja liiki:
- nõrgestatud elusvaktsiinid;
- inaktiveeritud vaktsiinid;
- allühik-vaktsiinid;
- toksoid-vaktsiinid.
Nõrgestatud elusvaktsiinid
Nõrgestatud elusvaktsiinid valmistatakse „metsikutest" ehk nakkushaigusi põhjustavate haigustekitajate tüvedest nende nõrgestamise teel. Selle tulemusena saadakse elus, kuid nõrgestatud ja inimesele mittepatogeenne vaktsiiniviirus või -bakter, millel on säilinud organismis paljunemise võime, kuid on kadunud haigustekitavad omadused. Nõrgestatud elusvaktsiiniviiruste või -bakterite manustamisel lapse või täiskasvanu organismi hakkavad need paljunema ja immuunsüsteemis toimimise tulemusena käivitub immuunvastuse kujunemine. See immuunvastus on põhimõtteliselt samasugune nagu pärisnakkuse korral, sest immuunsüsteem ei tee vahet, kas temale saadab käivitussignaale vaktsiini nõrgestatud elusviirus või -bakter või inimeste seas ringlev „metsik" haigustekitaja. Tingituna sellest, et nõrgestatud elusvaktsiinviirused või -bakterid toimivad immuunsüsteemis piisavalt pika aja jooksul, moodustub suur hulk mälurakke, mistõttu on kujunev immuunmälu pikaajaline ja hea tasemega.
Nõrgestatud elusvaktsiinid on heade immunogeensete omadustega - enamik nendest kujundab kaitsva tasemega immuunsuse ühe annusega ning vaid mõnda vaktsiini on selle saavutamiseks vaja manustada kaks annust.
Nõrgestatud elusvaktsiinide ainsad puudused on:
- Nad on väga tundlikud ja õrnad. Nad võivad laguneda kõrge temperatuuri ja valguse toimel, mistõttu nende säilitamisel tuleb külmahela nõudeid kõrvalekaldumisteta täita.
- Teoreetiliselt on võimalik, et vaktsiinis sisalduv elusviirus taastab oma haigust tekitavad omadused - seda on esinenud ainult poliomüeliidi nõrgestatud elusvaktsiiniga ligikaudu ühel juhul 2,4 miljoni vaktsineeritu kohta.
- Immuunpuudulikkusega inimese organismis võib nõrgestatud elusvaktsiiniviirus või -bakter hakata paljunema, mistõttu nende vaktsiinidega ei vaktsineerita tõsise immuunpuudulikkusega inimesi.
- Tavaliselt ei manustata neid rasedatele naistele.
- Juhul, kui vaktsineeritava inimese organismi on doonorivere või veretoodetega viidud haigustekitaja antikehad ehk kujundatud ajutine passiivne immuunsus, siis sel perioodil elusvaktsiiniga vaktsineerides võib vaktsineerimisjärgne immuunvastus kas üldse mitte kujuneda või jääda mittekaitsvale tasemele. Eelnevalt veres ringlevate antikehade vastu on kõige tundlikum leetrite vaktsiin ning kõige vähem tundlikumad poliomüeliidi ja rotaviiruse vaktsiinid.
Tuntuimad nõrgestatud elusvaktsiinid on leetrite, mumpsi, punetiste, tuulerõugete, vöötohatise, kollapalaviku, rotaviiruse, pärisrõugete, suukaudne poliomüeliidi ja intranasaalne gripivaktsiin ning nõrgestatud elusbakteri-vaktsiinidest tuberkuloosi ja suukaudne kõhutüüfuse vaktsiin.
Nõrgestatud elusvaktsiinid võivad väga harva põhjustada tõsiseid kõrvalnähte. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel võib näiteks tuberkuloosi vaktsiin põhjustada BCG-nakkust rakuimmuunsuse puudulikkusega inimese organismis 0,000019-0,000159% sagedusega. Leetrite vaktsiin (või selle komponent) võib põhjustada palavikukrampe 0,3%, trombotsütopeeniat 0,03% ja anafülaksiat 0,001% sagedusega.
Inaktiveeritud vaktsiinid
Inaktiveeritud vaktsiinide valmistamisel paljundatakse vaktsiiniviirusi või -baktereid koekultuuridel või söötmetel ja seejärel „surmatakse" kõrgel temperatuuril ja/või keemilise ühendiga, mistõttu on need ohutud.
Inaktiveeritud vaktsiinid on:
- viirusvaktsiinid: poliomüeliidi, A-hepatiidi, gripi, puukentsefaliidi, jaapani entsefaliidi ja marutõve vaktsiinid;
- baktervaktsiinid: läkaköha, kõhutüüfuse, koolera ja katku vaktsiinid.
Inaktiveeritud vaktsiinide koostises olevad vaktsiiniviirused või -bakterid ei paljune ning seetõttu on need ohutud isegi immuunpuudulikkusega inimestele. Nende vaktsiinide toimet ei mõjuta veres ringlevad antikehad, st eelnevalt manustatud doonoriveri või veretooted, immuunglobuliinid, transplantaadid jm. Inaktiveeritud vaktsiinid on nõrgema immunogeensusega kui nõrgestatud elusvaktsiinid. Nende poolt indutseeritud immuunsus ei kujune mitte alati välja pärast vaktsiini esimese annuse manustamist, mistõttu püsiva immuunsuse kujundamiseks ja säilitamiseks on vaja manustada mitu annust vaktsiini. Aja möödudes võib selle tase langeda, st immuunsus ei ole pikaajaline. Seetõttu manustatakse tõvekindluse säilitamiseks inaktiveeritud vaktsiine korduvalt.
Inaktiveeritud vaktsiinid kujundavad peamiselt humoraalse immuunsuse, rakuline immuunsus on nõrgalt väljendunud või seda ei teki.
Inaktiveeritud vaktsiinid võivad väga harva põhjustada tõsiseid kõrvalnähte. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel põhjustab näiteks täisrakuline läkaköha vaktsiin (Pw, Eestis ei kasutata!) kiljuvat kisa ja krampe alla 1% lastest ning hüpotoonilis-hüporesponsiivseid episoode alla 0,1-0,2% lastest .
Allühik-vaktsiinid
Allühik- ehk fraktsioonivaktsiinid on inaktiveeritud vaktsiinid, s.t nad ei sisalda eluvõimelisi haigustekitajaid ja on seetõttu ohutud. Nad erinevad inaktiveeritud täisrakulistest vaktsiinidest selle poolest, et nende koostises on ainult haigustekitaja teatud osad või fragmendid.
Allühik-vaktsiinid on:
- valgupõhised allühik-vaktsiinid;
- polüsahhariid-allühik-vaktsiinid;
- konjugeeritud allühik-vaktsiinid.
Allühik-vaktsiini saamiseks puhastatakse täiendavalt inaktiveeritud haigustekitaja teatud osi, näiteks pneumokoki polüsahhariidkapslit.
Allühik-vaktsiinid on: B-hepatiidi, atsellulaarne läkaköha, inimese papilloomiviiruse ja siberi katku vaktsiinid. Allühik-vaktsiinide eriliik on geenitehnoloogiaga loodud rekombinant-vaktsiinid: näiteks viirusegeeni lülitamisel pärmiraku geeni koosseisu hakkab pärmirakk tootma B- hepatiidi viiruse pinnaantigeeni, inimese papilloomiviiruse kapsiidivalku või meningokoki B-grupi vaktsiini.
Polüsahhariidvaktsiinid on pneumokoki, meningokoki ja kõhutüüfuse vaktsiinid. Polüsahhariid-vaktsiinidel on mõned puudused:
- Nad ei indutseeri B-rakulise immuunsuse kujunemist ilma T-abistajarakkude abita, mistõttu neid vaktsiine nimetatakse ka T-raku-sõltumatuteks vaktsiinideks.
- Immuunsüsteemi mitteküpsuse tõttu ei reageeri alla kahe aasta vanused lapsed nende toimele immuunvastuse kujunemisega (kuid reageerivad täiskasvanud).
- Korduval manustamisel ei indutseeri nad antikehade taseme piisavat tõusu.
- Tekkinud antikehad ei oma piisavat funktsionaalset aktiivsust, sest immuunsüsteem vastab polüsahhariidvaktsiini toimele peamiselt IgM- antikehade ja minimaalselt IgG-antikehade tootmisega.
Konjugeeritud vaktsiini valmistamiseks seotakse haigustekitaja raku polüsahhariid mingi valguga ehk valgulise kandjaga. Tänu sellele on õnnestunud vabaneda polüsahhariidvaktsiinide eelnimetatud puudustest, mille tagajärjel paranes oluliselt nende vaktsiinide immunogeensus kuni kahe aasta vanustel lastel ning immuunsüsteem hakkas reageerima korduvale vaktsiini manustamisele. Esimesena loodi Haemophilus influenzae b konjugeeritud polüsahhariidvaktsiin.
Konjugeeritud polüsahhariidvaktsiinid on pneumokoki, meningokoki ja Haemophilus influenzae b vaktsiinid.
Toksoid-vaktsiinid
Toksoid-vaktsiini valmistamiseks muudetakse bakteri (näiteks difteeria ja teetanuse tekitaja) toksiin kahjutuks toksoidiks, mida kasutatakse antigeenina immuunsuse esilekutsumiseks vaktsineeritava inimese organismis. Kuna toksoid ei ole kõrge immunogeensusega, lisatakse selle tõstmiseks toksoidile adjuvanti ning püsiva immuunsuse kujundamiseks on vaja manustada mitu annust vaktsiini. Toksoid-vaktsiinid on ohutud ja säilivad hästi.
Toksoid-vaktsiinid on difteeria ja teetanuse vaktsiinid.
Liitvaktsiinid
Liitvaktsiinid on kahest või enamast ekvivalentsest üksikvaktsiinist valmistatud bioloogilised preparaadid, mille manustamisega on võimalik inimest kaitsta üheaegselt mitme nakkushaiguse vastu. Mitmest antigeenist koosneva liitvaktsiini manustamine ei suurenda inimese immuunsüsteemi koormust.
Liitvaktsiinide manustamise näidustused ja vastunäidustused on analoogsed monovaktsiinidega.
Liitvaktsiini kasutamise eelised on:
- hea immunogeensusega;
- efektiivsus ja ohutus on analoogsed monovaktsiinidega;
- vähendab oluliselt laste vaktsiinisüstete arvu;
- vähendab lapse perearstikeskuse külastuste arvu ja lapsevanemate koormust;
- tagab lapse õigeaegse vaktsineerimise mitme nakkushaiguse vastu;
- vähendab tervishoiuteenuste kulu;
- väheneb võimalike kõrvalnähtude esinemise sagedus;
- oluliselt paraneb laste vaktsineerimistega hõlmatus, mis tugevdab elanikkonna üldimmuunsusfooni;
- lihtsustab uute vaktsiinide lülitamist immuniseerimiskavasse;
- vähendab vaktsiinide transportimise, ladustamise ja säilitamise kulusid;
- on oluliselt kuluefektiivsem võrreldes monovaktsiinide kasutamisega;
- võib kasutada samakomponent-monovaktsiini asemel ning üht liitvaktsiini võib asendada teise sama antigeense koostisega liitvaktsiiniga.
Tuntumad liitvaktsiinid on: difteeria-teetanuse (dT), difteeria-teetanuse-läkaköha (dTap), leetrite-mumpsi-punetiste (MMR), difteeria-teetanuse-läkaköha -poliomüeliidi (DTPa-IPV), difteeria-teetanuse-läkaköha-poliomüeliidi-Haemophilus influenzae b-B-viirushepatiit (DTPa-IPV-Hib-HepB) jm vaktsiinid.