27. Apr 2017
Immuniseerimiskavad ja -programmid on olemas enamikes riikides. See näitab arusaama, et vaktsiinid töötavad, need on efektiivsed ja vaktsineerimine on ühiskonnale tervikuna kasu toov.
Immuniseerimiskava või -programmiga öeldakse keda, millal ning milliste haiguste vastu vaktsineeritakse. Vaktsineerimised on reeglina korraldatud ja rahastatud riigi või väiksema haldusüksuse tasandil.
Immuniseerimiskavad või –programmid on vajalikud igale inimesele, et olla kaitstud välditavate haiguste eest, kuid ka tervikuna kogu ühiskonnale, et hoida ära haiguste levikut, haigestumust, puhanguid ja epideemiaid ning sellest tingitud sotsiaalset ja majanduslikku kahju.
Nakkushaiguste olukord muutub pidevalt. Samuti tuleb aeg ajalt kasutusele uusi vaktsiinikombinatsioone või täiesti uusi vaktsiine haiguste vastu, mida varem vaktsineerimisega ei olnud võimalik vältida. See ongi peamine põhjus, miks on aeg-ajalt vaja üle vaadata ning muuta immuniseerimiskava.
Haiguse levikut ja haigestumist võib muuta ka edukas vaktsineerimine, mis võimaldab omakorda teha hiljem muutusi ka vaktsineerimises.
Keda vaktsineeritakse, mille vastu ja milleks?Vaktsineerimisega alustatakse juba sünnijärgselt, sest nakkuse ja haigestumise eest ei ole kaitstud üheski vanuses inimesed. Suurem osa vaktsineerimisi toimub lapse esimeste eluaastate jooksul, eesmärgiga haigusi ära hoida. Juba haigestunud või haiguse läbi põdenud inimese vaktsineerimisest pole reeglina enam kasu. Sageli võib just lapseeas haigestumine olla oluliselt raskemate tagajärgedega. Nii on see nt B-viirushepatiidi või tuberkuloosi puhul.
Vaktsineerimine ei puuduta siiski ainult lapsi. Mõne haiguse puhul on vaja vaktsineerida tegelikult elukestvalt erinevatel põhjustel. Nt gripi puhul on teada, et viiruse tüved muutuvad pidevalt ja eelmiseks hooajaks toodetud vaktsiin ei pruugi enam pakkuda muutunud viiruse eest kaitset. Teatud vaktsineerimised, nt difteeria või teetanus, ei anna elukestvat kaitset, mistõttu on vajalik vaktsineerimisi teatud aja tagant korrata.
Kõikide haiguste vastu kahjuks vaktsiini ei ole ja vaktsineerida ei saa. Kõikide haiguste vastu pole ka vajalik meil Eestis vaktsineerida. Mõne nakkushaiguse võib saada ainult selle haiguse levikupiirkonda reisides. Nii on see nt kollapalaviku puhul, mille vaktsineerimine on vajalik vaid siis, kui reisitakse riiki, kus on olemas seda haigust edasi kandvad sääsed.
Seega immuniseerimiskavades ja –programmides nähakse ette vaktsineerimised nende haiguste vastu, mis kas jätkuvalt riigis levivad või mis tänu vaktsineerimisele enam küll ei levi, kuid vaktsineerimata jätmisel võivad hõlpsasti uuesti levima hakata. Eestis vaktsineeritakse lapsi immuniseerimiskava järgi 11 haiguse vastu, milleks on tuberkuloos, B-viirushepatiit, lastehalvatustõbi, difteeria, teetanus, läkaköha, hemofiilusnakkus, rotaviirusnakkus, leetrid, mumps ja punetised.
Uuest aastast lisatakse immuniseerimiskavasse vaktsineerimine inimese papilloomiviirusnakkuse (HPV) vastu – kellele ja miks?Inimese papilloomiviirus (ehk HPV) levib peamiselt sugulisel teel, on väga laialt levinud ning kergesti nakkav. Teatud HPV tüübid võivad põhjustada eri paikmete vähkkasvajaid, millest kõige sagedasem on emakakaelavähk. Eestis on emakakaelavähi haigestumus ja suremus väga kõrge. Perioodil 2008–2012 diagnoositi Eestis aastas keskmiselt 187 uut emakakaelavähki. Emakakaelavähki sureb Eestis igal aastal keskmiselt 70 naist.
Tütarlaste vaktsineerimine HPV vastu aitab tulevikus ära hoida suure osa emakakaelavähkidest ning ka muude paikmete kasvajaid ning sellest tingitud surmasid. Seega HPV näol on tegu omamoodi eripärase haigusega, millega nakatumine ei tekita esialgu küll mingeid tervisehädasid, kuid mille tagajärjed võivad avalduda nt vähina hilisemas vanuses.
Uuest aastast alustatakse 12-14-aastaste tütarlaste vaktsineerimist HPV vastu. Enamus selles vanuses tütarlapsed ei ole alustanud suguelu ning HPV-ga nakatumine on neil vähetõenäoline, mistõttu on nende vaktsineerimine kõige tõhusam.
HPV-vaktsiinid on üsna kallid (sõltuvalt vaktsiinist 83-131 eurot annus), sellepärast on senine vaktsineerimine olnud üsna tagasihoidlik. Aastatel 2008–2015 on vaktsineeritute arv kõikunud vahemikus 626-1391 vaktsineeritut aastas. Alla 14-aastaste tütarlaste osakaal on sealjuures olnud üsna tagasihoidlik. Seega HPV-vastase vaktsineerimise lülitamisel immuniseerimiskavasse ja selle riiklikul rahastamisel on arvestatud ka asjaolu, et paljudele soovijatel jääks vaktsineerimine just majanduslikel põhjustel tegemata.
Miks muudetakse B-viirushepatiidi vastast vaktsineerimist vastsündinutel?Põhjuseid on erinevaid. Esmalt on B-viirushepatiidi olukord Eestis oluliselt just tänu vaktsineerimisele paranenud. Peale teismeliste ja vastsündinute vaktsineerimise sisseviimist oleme jõudnud selleni, et haigestumus on täna väga madal. Kui nt 2002. aastal enne vaktsineerimisega alustamist oli haigestumus ägedasse B-viirushepatiiti 17,9 juhtu 100 000 inimese kohta, siis 2014. aastal oli see kõigest 0,6. See võimaldab meil loobuda kõikide laste vaktsineerimisest sünnijärgselt esimeste päevade jooksul.
Teine põhjus on selles, et võetakse kasutusele uus vaktsiinikombinatsioon, mis võimaldab samaaegselt vaktsineerida kuue erineva haiguse vastu, sh B-viirushepatiidi vastu. Seni vaktsineeritakse B-viirushepatiidi vastu eraldi kolm annust. Lapsele tähendab see kolme erinevat süsti. Just süstete vähendamine on üks põhjus, miks eelistada neid vaktsiine, millega saab ühe süstega vaktsineerida võimalikult paljude haiguste vastu.
Seega uuest aastast jätkatakse väikelaste B-viirushepatiidi vastast vaktsineerimist, kuid sellega alustatakse lapse 3. elukuul. Sünnijärgselt vaktsineeritakse ainult neid lapsi, kelle puhul on teada või suurem risk, et nende ema võib olla B-viirushepatiiti nakatunud või haigestunud. Sellistel juhtudel ei saa ega tohi võtta riski, et laps nakatuks, sest B-viirushepatiiti nakatumine sünnijärgselt lõppeb väga suure tõenäosusega raske kroonilise maksahaigusega.
Martin KadaiRahvatervise osakonna nõunik
Sotsiaalministeerium