Kaitse ennast ohtliku nakkushaiguse difteeria vastu

Üks ohtlikumaid nakkushaigusi – difteeria ei ole Euroopast kadunud. Selle püsiva levikuga maid on küll kaks (Venemaa ja Läti), kuid välisriikidest sisse toodud difteeria juhte registreeritakse igal aastal paljudes Euroopa riikides. Nii esines Austrias, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Hollandis, Rootsis, Norras, Soomes, Ühendkuningriigis ja Lätis aastail 2013-2014 kokku 69 hingamisteede ja naha- või haavadifteeria juhtu.

2015. a mais kinnitati Hispaanias Kataloonias difteeria diagnoos 6-aastasel vaktsineerimata lapsel. Kuna laps sai difteeria antitoksiini hilinemisega, ta suri.

2015. aastal toodi Eritreast, Liibüast, Afganistanist, Iraagist ja Süüriast difteeria Taani, Saksamaale, Soome ja Rootsi. Märtsis 2016 haigestus Belgias kolme aastane tšetšeenia päritolu vaktsineerimata laps difteeriasse ja suri.

Eestis diagnoositi viimati difteeriat  aastatel 2000 ja 2001, kummalgi aastal 2 juhtu, mis toodi sisse Venemaalt.  

Eesti naaberriikides Lätis ja Venemaal esineb difteeriat igal aastal: Lätis 2014. a 13 ja 2015.a 10 juhtu ning Venemaal nii 2014.a kui 2015.a kaks haigusjuhtu. Arvestades ülaltoodut, on difteeria sisse toomine Eestisse reaalselt võimalik.

Difteeria on raske hingamisteede nakkushaigus. Nakkusallikaks on haige inimene või bakterikandja. Haigustekitajad levivad otsese kontakti kaudu ning piisknakkusena köhimisel ja aevastamisel.  Haigus haarab tavaliselt ülemisi hingamisteid, harvem nahka, silma sidekesta või genitaale. Haiguse kulg on vaktsineerimata lapsel või täiskasvanul raske. Haigustekitaja toksiin võib kahjustada südant või närvisüsteemi ning haigus võib lõppeda surmaga.

Kõige kindlama kaitse difteeriasse nakatumise vastu annab vaktsineerimine

Eestis vaktsineeritakse lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid difteeria vastu riikliku immuniseerimiskava alusel. Esimene vaktsiinidoos manustatakse 3 elukuul, teine ja kolmas vastavalt kuuenädalaste vahedega ning neljas 21 kuud pärast esimest vaktsineerimist ehk 2-aastaselt. Seejärel revaktsineeritakse 6-7-aasta ja 15-16-aasta vanuses ning edasi peaks kaitset uuendama iga 10 aasta tagant. Haiguse läbipõdemine kaitsvat immuunsust ei anna.  

Eelkooliealisi lapsi vaktsineerib perearst, koolilapsi vaktsineeritakse koolis. Probleemiks on kujunenud difteeria vastu vaktsineerimata laste arvu suurenemine, mille põhjusteks on kas lapsevanemate keeldumine laste vaktsineerimisest või vaktsineerimisele mitteilmumine.

2015. aastal oli difteeria vastu vaktsineerimata 5817 kahe kuni neljateist aasta vanust last.  Püsiva immuunsuse kujundamiseks on vaja lapsi korduvalt vaktsineerida, kuid seitsme aasta vanuste laste hõlmatus korduv-vaktsineerimisega oli 78,3% ning ligemale 8000 seitsme kuni neljateist aasta vanust last ei olnud korduv-vaktsineeritud difteeria vastu.

15-17. aasta vanuste noorukite hõlmatus korduv-vaktsineerimisega oli samuti madal (77,1%). Seega on meil suur hulk difteeria vastase immuunkaitseta lapsi, mis on epidemioloogiliselt ohtlik, sest difteeria tekitajate sissetoomisel välisriikidest võivad vallanduda haiguspuhangud.

Elanike püsiva immuunkaitse loomiseks peaksid ka täiskasvanud enda kaitset difteeria vastu regulaarselt uuendama, kuna vaktsineerimisjärgne immuunsus püsib kuni kümme aastat. Vaktsineerida tuleks uuesti iga kümne aasta tagant kas perearsti juures või vaktsineerimiskabinetis. Täiskasvanute vaktsineerimine difteeria ja teetanuse vastu kuulub riiklikku immuniseerimiskavva ja on seega ainus täiskasvanutele suunatud vaktsiin, mis on neile tasuta, mille eest on maksnud riik.