Accessibility
Laste vaktsineerimine

Iga lapse organismi kaitseb immuunsüsteem. Meie võimuses on seda süsteemi tema eripärasid arvestades tugevamaks muuta. Lapsena saadud vaktsiinide toel suudab keha edaspidi edukalt võidelda haigusetekitajatega ning ennast iseseisvalt kaitsta.

Подробнее
Täiskasvanutele

Täiskasvanu puutub iga päev kokku tuhandete haigusetekitajatega. Nende eest pakub kaitset immuunsüsteem, mis töötab pidevalt ja märkamatult. Vaktsineerimine aitab organismil ohte ära tunda ja neile vastu astuda.

Подробнее
Tervishoiutöötajatele

Tervishoiutöötajatel on väga oluline roll vaktsineerimise elluviimisel. Neilt saadud info ja selgitused mõjutavad inimeste otsuseid ning kogutud tagasiside ja statistika aitavad suunata vaktsineerimispoliitikat.

Подробнее
Reisivaktsineerimine

Nakkushaiguste vältimiseks peaksid riskipiirkondadesse sõitjad pöörduma vähemalt 4 nädalat enne reisi algust oma perearsti poole või reisimeditsiini kabinetti tervisekontrolliks ja vajadusel ka vaktsineerimiseks.

Подробнее

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel  igal aasta tänu 2-3 miljonit inimelu. Tõhusama immuniseerimisega saaks päästa veel 1,5 miljonit. 

Tänu vaktsineerimisele ei ole enamik arenenud maade elanikest kogenud haiguspuhangute laastavat mõju. See aga ei tähenda, et viirused oleks ohutumaks muutunud.

A-viirushepatiit

Vaktsineerimine kõigile tasuline.

 

Mis on A-viirushepatiit?

Maksapõletik ehk kollatõbi, mille põhjuseks on nakatumine A-hepatiidi viirusega (HAV), mis paljuneb maksakoes ja kahjustab seda. A-viirushepatiidi vastast ravimit ei ole.

 

Kuidas levib?

A-hepatiidi viirus levib fekaal-oraalsel teel kas otse ühelt isikult teisele (nt mähkmeealised lapsed lasteaedades) või saastunud toidu ja vee kaudu. A-viirushepatiit võib levida ka anaalseksi ning harvadel juhtudel vere kaudu.

 

HAV on stabiilne viirus, mis säilib päevi toiduainetes ja soolases vees. Näiteks viirust eritavate isikute valmistatud ja saastatud kondiitritooted ning teised kuumutamist mittevajavad toiduained on põhjustanud mitmeid puhanguid. Puhanguid on põhjustanud ka toorelt tarvitatavate austrite, koorikloomade, limuste ja vähiliste söömine, sest need võivad linnalähedastes randades kasvades puutuda viirusega kokku läbi kanalisatsioonivee. Nakatuda võib ka viirustega saastunud veest tehtud jääst, mida serveeritakse näiteks jookides.

 

Haigusnähud

A-viirushepatiidi oluliseks iseärasuseks on varjatud või ilma nähtavate tunnusteta vormide esinemine (eriti lastel).

 

Haiguse faasis eristatakse erinevaid perioode:

  • Haiguse peiteperiood, mis kestab tavaliselt 28-30 päeva. Sel ajal nähtavad tunnused puuduvad, kuigi organismis toimub aktiivne viiruse paljunemine. Periood on seda lühem, mida rohkem viirusi algselt organismi sattus.
  • Eelnähtude faas, mis kestab keskmiselt 5-7 päeva ja lõpeb kollatõve tekkega. Patsiendil võivad olla palavik, anoreksia, lihasvalud, oksendamine, nõrkus jm haigusnähud.
  • Kollatõbi (ehk Ikterus), millest annab märku tume, kollakas-pruun uriin, mis on tingitud bilirubiini sisaldusest. Paari päeva pärast muutub patsient peaaegu üleni kollaseks. Just selles faasis pöördutakse tavaliselt arsti poole. Selles perioodis on haige nakatamisohtlik umbes ühe nädala jooksul.
  • Paranemisperiood on kuni paar kuud.

Sümptomid võivad tekkida 15 kuni 50 päeva pärast kokkupuudet viirusega. Haige inimene on nakkusohtlik 2–3 nädalat enne esimeste haigusnähtude teket ning haiguse esimesel ja teisel nädalal.

 

Tavaliselt paranetakse mõne kuuga ja ilma tüsistusteta. 3-20% juhtudest võib A-viirushepatiit taasägeneda. See toimub 4-15 nädalat pärast haigusnähtude kadumist.

 

A-viirushepatiidi läbipõdemise järgselt kujuneb eluaegne immuunsus.

 

Kuidas diagnoositakse?

Diagnoos püstitatakse kliinilise pildi ja epidemioloogiliste andmete (viibimine alal, kus on suurem HAV-i levik) alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

A-viirushepatiit on haigus, mille vältimiseks on oluline täita hügieeninõudeid (nt käte pesemine enne söögivalmistamist ning söömist).

 

Reisil olles tuleb vältida teadmata puhtusega vee joomist (ja jääga jooke), pooltooreid koorikloomi ning küpsemata ja koorimata puu- ja aedvilju.

 

Kellel on suurem risk nakatuda?

  •  suurema HAV-i levikuga maades reisijad;
  •  HAV-i levikuga maadest pärit inimestega tegelevad isikud;
  •  süstivad narkomaanid;
  •  meestega seksivad mehed;
  •  haige pereliikmed ja/või hooldajad;
  •  isikud, kes töötavad lastega (lasteaia ja kooliõpetajad);
  •  organi (maksa) transplantatsiooni patsiendid;
  •  krooniliste maksahaiguste põdejad (krooniline hepatiit, tsirroos jm);
  •  heitvee rajatiste töötajad.

A-viirushepatiidi vastane vaktsineerimine on näidustatud eelkõige riskirühmade kaitsmiseks ning puhangute likvideerimiseks.

 

Vaktsiini kaks doosi süstitakse 6-18-kuulise intervalliga. Immuunsus kujuneb ühe kuu jooksul 94-100% vaktsineeritutel pärast esimese annuse manustamist ja kõigil vaktsineeritutel pärast teise annuse manustamist. Immuunsuse kestvus on vähemalt 20 aastat.

 

Alla ühe aasta vanuste laste immuniseerimiseks vaktsiin puudub.

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

B-viirushepatiit

Vaktsineerimine riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on B-viirushepatiit?

B-hepatiidi puhul on tegemist B-hepatiidi viiruse (HBV) poolt põhjustatud maksapõletikuga. Krooniline B-hepatiit võib põhjustada maksa kärbumise või maksavähi.

 

Kuidas levib?

B-hepatiidi viirus on väga nakkav ning levib:

  • vereülekannetega, süstalde korduvkasutamisel, tätoveerimisel, augustamisel, torkevigastustel, mikrotraumade korral verega saastunud olmeesemete kasutamisel (hambaharjad, habemeajamisaparaadid);
  • emalt vastsündinule;
  • seksuaalsel teel.

HBV on väga vastupidav, püsides elujõulisena näiteks külmutatuna -15ºC juures kuni 15 aastat ja temperatuuril +30 - +32ºC vähemalt kuus kuud. Viirus talub ka lühiajalist keetmist. HBV hävitamiseks tuleb kasutada tugevatoimelisi desinfitseerimisvahendeid.

 

Nakkusallikaks on inimene, kes on nakatamisohtlik mitu nädalat enne haigusnähtude ilmumist ning haiguse ajal. Nakatamisohtlikud on ka kroonilist B-hepatiiti põdevad haiged.

 

Haigusnähud

Sarnaselt A-viirushepatiidiga on B-viirushepatiidi puhul oluliseks iseärasuseks nähtavate tunnusteta haiguskulu esinemine. Ligi kolmandik täiskasvanutest põeb haigust asümptomaatiliselt, mille järel on suur oht jääda viiruse krooniliseks kandjaks.

 

B-viirushepatiidi peiteperiood võib kesta 30-180 päeva (keskmiselt 60-90 päeva). Haiguse ägedas faasis esineb 3 etappi:

  • Eelnähtude faas, mis kestab keskmiselt 2-7 päeva. Siis võivad esineda väsimus, isutus, palavik, kõhupuhitus ning valu maksa piirkonnas. Selle perioodi lõpus muutub uriin tumedaks ja väljaheide heledaks.
  • Haigusnähtude perioodil, mis kestab 4-8 nädalat, võib esineda naha ja limaskestade kollasust (25% haigetest) ning naha sügelust. Haiguse ägedas faasis ravitakse vaid sümptomeid.
  • Paranemisperiood kestab 2-6 kuud, pärast mida normaalne enesetunne taastub.

B-viirushepatiit võib põhjustada kroonilist maksapõletikku. Mida noorem on nakatunud inimene, seda suurem on oht. Kui täiskasvanutest jäävad kroonilisteks haigeteks 5-10% ägedat vormi põdenutest, siis lastel on see risk oluliselt suurem (kuni 90% nakatunud vastsündinutest jäävad eluks ajaks kroonilisteks maksahaigeteks).

 

Kroonilise B-viirushepatiidi puhul on ravi eesmärgiks  vähendada maksapõletiku või –kahjustuse ulatust. Viirusest täielik vabanemine ei ole enam võimalik.

 

Kuidas diagnoositakse?

B-viirushepatiiti diagnoositakse vereanalüüside ja haigusnähtude põhjal.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

  • Tuleb vältida võõraste hügieenitarvete, eeskätt hambaharjade, raseerijate, maniküüritarvete kasutamist.
  • Kasutada seksuaalsuhetes kondoomi.
  • Vältida kontakti desinfitseerimata või steriliseerimata meditsiininstrumentide ja iluteenuste vahenditega.
  • Tööalaselt vere ja teiste kehavedelikega kokkupuutuvad töötajad (tervishoiu, päästeteenistuse töötajad, politseinikud, vanglaametnikud, kaitseväelased jt) peavad hoolikalt täitma hügieenireegleid.
  • Vältida süstalde ja nõelte korduvkasutamist.

Haigestumist saab ennetada vaktsineerimise teel, mis annab pikaajalise ja tõhusa kaitse.

 

Kellel on suurem risk nakatuda?

  • Vastsündinud, kelle ema on nakatunud Bhepatiidi viirusega.
  • Nakatunud inimeste sekspartnerid.
  • Sageli sekspartnereid vahetavad isikud.
  • Meestega seksivad mehed.
  • Süstivad narkomaanid.
  • Kroonilise Bhepatiidi haige pereliikmed ja teised lähedased.
  • Hoolekandeasutuste patsiendid ja töötajad.
  • Vere ja muude kehavedelikega kokku puutuvad tervishoiuteenuse osutajad.
  • Hemodialüüsi ja peritoneaaldialüüsi saavad haiged.
  • Suurema Bhepatiidi levikuga maades reisijad.
  • Nahka läbistavate teenuste kasutajad (tätoveerimine, augustamine).

Eestis kasutatav vaktsiin B-viirushepatiidi ennetamiseks.

Difteeria

Vaktsineerimine riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on difteeria?

Difteeria on raske bakteriaalne haigus, mis avaldub neelu-, kõri- ja ninapõletikuna. Haigus võib lõppeda surmaga.

 

Kuidas levib?

Difteeria levib otsese kontakti kaudu inimeselt inimesele, samuti piisknakkusena köhimisel ja aevastamisel. Haigus haarab tavaliselt ülemisi hingamisteid või nahka, harvem silmade või genitaalide limaskesti.

 

Difteeriasse võib nakatuda igas eas inimene. Haigusetekitaja siseneb organismi tavaliselt ülemiste hingamisteede limaskesta kaudu ja paljuneb seal. Nakatunud koest eritub mädasegust vedelikku, millest moodustub kilet meenutav katt.

 

Difteeria kahtluse puhul tuleb haige kohe paigutada haiglasse ja jälgida temaga kokku puutunud inimeste tervist.

 

Ilma ravita võib nakatunu levitada haigust 2-3 nädala jooksul.

 

Haigusnähud

Haigus algab katulise  mandlipõletikuga, mis võib levida ülejäänud hingamisteedesse. Katud on hallikad, valkjad või verejooksu tõttu tumedad ning levivad üle kurgumandli serva. Kui katt levib kõrri, trahheasse ja bronhidesse, võib tekkida hingamisteede sulgus. Eelkõige on ohustatud lapsed, kellel tekib kõriturse ja lämbumine.

 

Tüsistused võivad tabada neere, südant ja närvisüsteemi. Esineb ka pehme suulae lihaste halvatust ja kopsupõletikku.

 

Difteeriale on iseloomulikud:

  • tursunud lümfisõlmed;
  • kurguvalu;
  • häälekaotus;
  • köha;
  • hingamispuudulikkus;
  • neelamisraskused.

Haiguse peiteperiood kestab tavaliselt 2-5 päeva.

 

Ööpäev pärast antibiootikumravi alustamist ei ole haige tavaliselt enam nakkusohtlik.

 

Difteeria läbipõdemine ei anna kaitsvat immuunsust.

 

Kuidas diagnoositakse?

Haigus tuvastatakse üldjuhul väliste tunnuste alusel. Difteeria kahtluse korral võetakse ninaneelust vatipulgaga proov, millest määratakse haigustekitaja olemasolu. Lisaks saab difteeriat diagnoosida ka verest antikehi määrates.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Kõige lihtsam on vaktsineerida. Oluline on meeles pidada, et lapsena kaitsesüstide kuuri läbinud peavad immuunsuse hoidmiseks ennast iga 10 aasta tagant uuesti vaktsineerima.

 

Eestis kasutatavad vaktsiinid difteeria ennetamiseks:

Alates 2018. aastast kasutusel:

Gripp

Vaktsineerimine kõigile tasuline.

 

Mis on gripp?

Gripp on viiruslik haigus, mille tundemärkideks on haiguse äkiline algus, kõrge palavik (38°C ja rohkem), millele lisanduvad kas köha, pea-, kurgu- või lihasvalu või esineb hingamisraskuseid.

 

Kuidas levib?

Viirus levib tavaliselt aevastamisel, nuuskamisel või köhimisel vabanevate piiskadega. Kui käsi ei pesta, satub viirus paljudele pindadele nagu näiteks käepidemed, ukselingid, telefonid ja arvutiklaviatuurid.

 

Haigusnähud

Gripi peiteperiood on keskmiselt 3-7 päeva. Nakkusohtlikuks muutub inimene päev enne sümptomite ilmumist ning nakkavuse periood kestab kuni 7 päeva (väikelastel kuni 21 päeva).

 

Gripi tunnusteks on haiguse äkiline algus, kõrge palavik (38°C ja rohkem), millele lisanduvad kas köha, peavalu, kurgu- või lihasvalu või esineb hingamisraskuseid. Võib esineda ka kõhulahtisust.

 

Gripi puhul on kõige kardetumad tüsistused nina kõrvalkoobaste põletik, neelupõletik, keskkõrvapõletik, bronhiit või kopsupõletik. Gripi tüsistused võivad lõppeda surmaga.

 

Kuidas diagnoositakse?

Haigus tuvastatakse tavaliselt väliste tunnuste alusel ja/või võetakse ninaneelust vatipulgaga proov, millest määratakse haigustekitaja. Vajadusel kasutatakse ka spetsiifilisemaid kiiruuringuid.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

  • Abiks on lähedase kontakti vältimine haige inimesega.
  • Pisikud levivad sageli siis, kui puudutatakse pisikutega kaetud esemeid ning seejärel oma silmi, nina või suud.
  • Haiguse eest kaitsevad tervislikud eluviisid ning piisav uni. Abiks on ka füüsiline aktiivsus, stressi vältimine ning täisväärtuslik söök ja jook.

Kuidas säästa nakatumise korral teisi?

  • Võimalusel jääda koju ning inimeste keskele mitte minna.
  • Aevastades ja köhides katta suu ja nina pabertaskurätiga ning visata see seejärel kohe prügikasti. Häda korral sobib suu ja nina katmiseks ka varrukas.
  • Pesta sageli käsi.

Kõige kindlama kaitse annab vaktsineerimine oktoobris enne gripihooaja algust. Gripivaktsiin hakkab tervetel inimestel mõjuma 10–14 päeva pärast süstimist ja selle mõju kestab kuni aasta. Gripi vastu võivad end vastunäidustuste puudumisel vaktsineerida kõik soovijad alates kuuendast elukuust.

 

Teistest tõsisemalt peaksid kaaluma vaktsineerimist järgmistesse riskirühmadesse kuuluvad inimesed:

  • 65 aastased ja vanemad;
  • isikud, kes põevad aneemiat, kroonilist kopsu, südame-, neerude või ainevahetuse süsteemi haigust (eeskätt diabeeti);
  • 6 kuu kuni 17 aasta vanused lapsed ja noorukid, kes saavad pikaajalist aspiriinravi;
  • immuunpuudulikkusega inimesed, sealhulgas immuunsüsteemi talitlust pärssivat ravi saavad ja HIVpositiivsed isikud;
  • rasedad naised, kelle raseduse 2. või 3. trimester langeb gripihaigestumise sagenemise perioodile;
  • hooldeasutuste ja pikaravihaiglate kroonilisi haigusi põdevad patsiendid;
  • tööalaselt ohustatud isikud (tervishoiutöötajad, hooldeasutuste töötajad, linnufarmide töötajad jt);
  • isikud, kes võivad levitada grippi riskirühmale.

Vaktsineerimine on vastunäidustatud munavalgu või mõne muu vaktsiini koostisosa ülitundlikkuse korral ja ägeda palavikulise haiguse ajal.

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Haemophilus Influenza nakkus ehk Hib-nakkus

Vaktsineerimine riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on Haemophilus influenzae tüüp b ehk Hib-nakkus?

Hib-nakkus on imikute ja väikelaste mädase ajukelmepõletiku ehk meningiidi põhjustaja.

 

Kuidas levib?

Nakkusallikaks on haige inimene või haigustekitaja kandja. Hemofiilusbakter levib piisknakkusena ainult inimeselt inimesele (näiteks köhides või aevastades). Tõbe võivad edasi kanda ka need, kellel puuduvad haigusnähud.

 

Haigusnähud

Iga vastsündinu saab emalt platsenta kaudu Hib antikehi, kuid paraku need kaovad esimestel elukuudel. Kõige suurem oht haigestuda varitsebki lapsi vanuses 4-24 kuud ning risk püsib kõrge kuni viienda eluaastani.

 

Haiguse peiteperiood kestab keskmiselt 2-4 päeva.

 

Haemophilus influenzae b võib tekitada ajukelmepõletikku ehk meningiiti, kopsupõletikku, ägedat kõripealise põletikku, veremürgitust, tselluliiti ja artriiti. Erinevad tüved võivad põhjustada bronhiiti ja keskkõrvapõletikku. Bakteriaalne meningiit moodustab umbes 50% haigusjuhtudest ning seda iseloomustavad äkiline palaviku tõus üle 38°C, peavalu, kaela jäikus, teadvuse häired ja meningeaalsed nähud (peavalu, iiveldus, oksendamine). 

 

Hib-nakkuse tüsistusteks võivad olla kuulmislangus või kurtus, vaimse arengu peetus või jääv krambisündroom. 

 

Kuidas diagnoositakse?

Hib-nakkust diagnoositakse rögast, verest või teistest arsti poolt võetud proovidest.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Bakter on tundlik väliskeskkonna suhtes, hävib temperatuuril +55°C ja kaotab kiirelt oma omadused päikese käes või kuivades.

 

Hib-nakkust saab ennetada vaktsineerimisega. Hib vastu vaktsineeritakse Eestis riikliku immuniseerimiskava alusel kõiki imikuid vanuses 3, 4, 5 ja 6 kuud ning revaktsineeritakse 2-aastaseid lapsi. Selleks kasutatakse kombineeritud vaktsiini, mis annab kaitse lisaks Hib-ile ka difteeria, teetanuse, läkaköha, lastehalvatustõve ja B-viirushepatiidi vastu.

 

Hib nakkuse leviku piiramiseks tuleks haige isoleerida 24 tunniks pärast arsti määratud raviga alustamist. Haigega kokku puutunud kodused või lasteasutuse lapsed jäävad meditsiinilisele jälgimisele. Kui peres on vaktsineerimata väikelapsi, määratakse ennetav ravi kogu perele, sh täiskasvanud pereliikmetele.

Jaapani entsefaliit

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on jaapani entsefaliit?

Jaapani entsefaliit on viirus, mis võib põhjustada ägedat palavikku ning meningiiti (ajukelmepõletik) ja entsefaliiti (ajupõletik).

 

Kuidas levib?

Viirust levitavad nakkuspiirkonna sääsed. Jaapani entsefaliit ohustab seetõttu enim põllumajandusaladel või soistel maadel elavaid ja töötavaid või neid piirkondi külastavaid inimesi.

Inimene nakatub sääsehammustusest ning haiguse kulg sõltub vanusest ning tervislikust seisundist. Viirus on väga vastupidav ning elab üle isegi 2-tunnise keetmise, piirituse ja eetriga töötlemise või aastase külmutamise.

 

Inimorganismis paljuneb viirus lümfisõlmedes ja satub verega peaajusse.  Haiguse peiteperiood on 4-14 päeva. Riskirühma kuuluvad lapsed vanuses kuni 10a. Kui lapseootel naine nakatub viirusega 1. või 2. trimestril, võib rasedus katkeda. 

 

Haigusnähud

Haigus algab ägedalt palaviku ja peavaluga, lastel iivelduse, oksendamise, kõhuvalu ja kõhulahtisusega. Haigestumine võib ägeda palavikuga piirduda, kuid kujuneda võivad ka meningiit või entsefaliit. Üldjuhul on haigus mõõduka raskusega ja haige paraneb, kuid ühel juhul 200-st süveneb haigus kiiresti ja kujunevad neuroloogilised sümptomid – halvatused, värinad ja krambid. Sellisel puhul võib haigus lõppeda kooma ja surmaga. 25-45% ellujäänutest esinevad mitmesugused neuropsühholoogilised jääknähud.  

 

Kuidas diagnoositakse?

Diagnoos püstitatakse epidemioloogiliste andmete (viibimine pikemat aega alal, kus on suurem jaapani entsefaliidi levik) ja laboratoorsete uuringute alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Nakatumist saab vältida kahel viisil: hoiduda sääsehammustustest (eriti riski kujutatavates maapiirkondades) või vaktsineerimisega.

 

Sääsehammustuse vältimiseks ohupiirkonnas tuleb:

  • magamisel kasutada kaitsevõrku;
  • hävitada sääsed magamistoas;
  • kontrollida akna ja uksevõrkude tihedust, vajadusel lisada sääskedevastane kaitsevõrk;
  • loodusesse minekul riietuda nii, et kogu keha oleks kaetud ning kasutada putukatõrje vahendeid. Efektiivsed on DEETi sisaldusega putukatõrjevahendid.

Vaktsineerimine on soovitatav inimestele, kes:

  • plaanivad viibida nakkusohtlikus piirkonnas enam kui üks kuu;
  • viibivad väljaspool tavalisi turismipiirkondi;
  • kelle töö võib olla seotud võimaliku nakatumisriskiga.

Tavalisele linnaturistile ei ole immuniseerimine jaapani entsefaliidi vastu vajalik, kuid soovitatav on eelnevalt konsulteerida reisimeditsiini arstiga. Täiskasvanute vaktsineerimisel jaapani entsefaliidi vastu kasutatakse inaktiveeritud vaktsiini. Vaktsiini manustamine lastele ja noorukitele ei ole soovitatav ohutuse ja tõhususe andmete puudumise tõttu.

 

Vaktsineerimise kuur koosneb kahe doosi manustamisest intervalliga 28 päeva.

 

Vaktsineerimise vastunäidustused:

  • ülitundlikkus vaktsiini toimeaine või nende jääkide suhtes;
  • äge palavikuline haigestumine (vaktsineerimine lükatakse edasi kuni tervenemiseni);
  • esimese vaktsiinidoosi järel tekkinud ülitundlikkus.

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Kollapalavik

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on kollapalavik?

Kollapalavik on raskekujuline äge viirusinfektsioon, mis kuulub eriti ohtlike nakkushaiguste hulka.

 

Kuidas levib?

Kollapalavikku levitavad troopilistes maades sääsed.

 

Haigusnähud

Viiruse peiteaeg on 3-6 päeva. Haigus algab kõrge palaviku ning pea- ja seljavaluga. Seejärel lisanduvad lihasvalud, iiveldus, oksendamine ja nõrkus. Umbes 3-5 päeva möödudes tekib lööve, mis algab rindkerelt ning levib näole ja jäsemetele.

 

Kollapalavikul puudub kindel ravi.

 

Kuidas diagnoositakse?

Kollapalavikku diagnoositakse epidemioloogiliste andmete (viibimine pikemat aega kollapalaviku levialal), haigusnähtude ja laboriuuringute alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Haigestumist aitab ära hoida vaktsineerimine.

 

Kollapalaviku vastane vaktsineerimine on ainuke, mida Maailma Terviseorganisatsiooni juhendi alusel võib kohustuslikus korras riiki sisenevalt inimeselt nõuda. Mõned riigid, enamasti Lääne-Aafrikas, nõuavad vaktsineerimistunnistust kõigilt kollapalaviku kõrge levikuga maadest saabujatelt.

Kollapalaviku vastast vaktsineerimist tõendav dokument jõustub 10 päeva peale vaktsiini manustamist ja kehtib 10 aastat.

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Koolera

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on koolera?

Koolera on üks vanadest ja hästi teada eriti ohtlikest nakkushaigustest.

 

Kuidas levib?

Haigus levib saastunud joogivee ja toiduainete tarbimisel ning halbade hügieenitingimuste kaudu. Rühmaviisilised haigusjuhud on sageli seotud toore või väheküpsetatud mereandide tarbimisega.  Koolera puhangud on väga tihti seotud sõja või loodusõnnetustega (nt üleujutus ja maavärin, mis mõjutavad mh joogivee puhtust). Koolerat põhjustavad mikroobid võivad pikemat aega säilida inimeste eritistega saastunud jõe- või merevees.

 

Haigusekandja on tavaliselt nakkusohtlik 7-14 päeva. Nakkusallikaks on ka kergete haigusnähtudega inimene või isik, kel hoolimata kokkupuutest mikroobidega haiguse tunnuseid ei esine.

 

Haigusnähud

Koolera peiteperiood on 1-5, enamasti 2-3 päeva.

 

Haigus algab kõhulahtisusega, roe on alguses vesivedel, kuid mõne tunni möödumisel muutub riisitummi-taoliseks hallikasvalgeks vedelikuks. Haige hakkab oksendama, kusjuures sageli eelnevat iiveldust ei esine. Oksendamine taandub enamasti 18 tunni möödudes, kuid kõhulahtisus võib kesta pikemat aega. Oksendamise ja kõhulahtisuse tulemusena kaotab haige palju vedelikku, tal on tugev janu, kuid jook oksendatakse välja. Organism kaotab lühikese aja jooksul palju vett ja mineraalsooli, mistõttu tekib vedelikupuudus. Raskematel juhtudel võib vedelikukadu olla kuni liiter tunnis.

 

Tugeva vedelikukao tulemusena võivad kehatemperatuur ja vererõhk langeda ning tekkida krambid. Vedelikupuudusel kahaneb kudede maht ja tekivad nn „pesunaise käed“, limaskestad muutuvad kuivadeks ja uriini hulk väheneb. Veri muutub paksemaks ja selle tõttu suureneb südame koormus. Nii tekivad mikrotsirkulatsiooni häired ning koed jäävad hapnikupuudusesse. Lisanduvad lihasnõrkus, südametegevuse häired ning kõhupuhitus.

 

Kuidas diagnoositakse?

Koolerat diagnoositakse epidemioloogiliste andmete (viibimine pikemat aega alal, kus on suurem koolera levik) ja laboriuuringute alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusel tuleks end vaktsineerida 3 nädalat enne kõrge kooleralevikuga piirkondade külastamist. Epideemia ajal elanike massvaktsineerimist ei korraldata, vaid seda tuleks teha ennetavalt.

 

Tarvitada tuleb kvaliteetset joogivett ja ohutuid toiduaineid ning hoida isiklikku hügieeni, sh pesta käsi.

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Kõhutüüfus

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on kõhutüüfus?

Kõhutüüfus on palaviku, kõhuvalu ja nahalööbega haigus, mida põhjustab salmonellabakter.

 

Kuidas levib?

Kõhutüüfus levib inimeselt inimesele ja  vee või toiduga. Haigus esineb tavaliselt kehvade hügieenitingimuste ja puuduliku veevarustusega maades.

 

Haigusnähud

Kõhutüüfusega kaasnevad veniva kuluga palavik, mis ei alga eriti ägedalt, vaid tõuseb mitme päeva jooksul, spastilised kõhuvalud, katsumisel valus kõht, osadel haigetel võib esineda kõhulahtisust. Iseloomulikud on nõrkus, isutus, peavalu, külmavärinad, kurgu- ja lihasvalud ning köha. Mõnel juhul võib kõhule ja rinnale ilmuda vähene lööve ning esineda kesknärvisüsteemi vaevusi.

 

Kõhutüüfus võib lõppeda surmaga, eriti ohtlik on haigus lastele.

 

Kõhutüüfuse võimalikud tüsistused on maksa, ajukelmete, neerude, südamelihase, liigeste ja süljenäärmete põletikud. Väga tähtis on avastada need 5% haigetest, kes jäävad kroonilisteks nakkusekandjateks, sest nad võivad teisi inimesi nakatada aastaid.

 

Kuidas diagnoositakse?

Kõhutüüfust diagnoositakse väljaheidetest või verest.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Haigestumist saab ennetada vaktsineerimisega alates teisest eluaastast. Immuunsus kujuneb välja 7 päeva pärast ja kestab kolm aastat.

 

Vaktsineerimist soovitatakse eelkõige nendele, kes plaanivad reisi riskipiirkonda. Nendes paikades pikemalt viibides tuleb end korduvvaktsineerida iga kolme aasta tagant.

 

Kõhutüüfuse riskipiirkonda reisides tuleb  hoolega järgida hügieenireegleid: juua ainult pudelisse villitud vett, hoiduda jääkuubikute tarbimisest, süüa ainult korralikult läbikuumutatud toitu ning puu- ja juurviljad kindlasti üle pesta. Ettevaatlik tuleb olla kuumtöötlemata meresaadustega. Kindlasti pesta käsi vee ja seebiga.  

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Leetrid

Vaktsineerimine on lastele vaktsineerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on leetrid?

Leetrid on väga nakkav viiruslik lööbeline nakkushaigus ja levinud üle maailma. Leetrid võivad kulgeda raskes vormis, mille sagedasteks tüsistusteks on kopsu-, keskkõrva- või ajupõletik. 

 

Kuidas levib?

Viirus levib piisknakkusena haige köhimisel või aevastamisel.

 

Haige on nakkusohtlik 4-5 päeva enne ja kuni 5 päeva pärast lööbe teket. Sagedamini haigestuvad kuni 7-aastased lapsed. Haiguse riskifaktoriks võib olla alatoitumine.

 

Väliskeskkonnas ja päevavalguses hävib viirus poole tunni jooksul.

 

Haigusnähud

Leetrite peiteaeg on 7-18 päeva (keskmiselt 10 päeva).

 

Haigusnähtudeks on palaviku tõus, halb enesetunne, köha, nohu, silma sidekesta põletik ja valguskartus. Teisel päeval pärast esmaste haigustunnuste ilmnemist tekivad põskede limaskestadele hammaste kohale valkjad erkpunase äärisega laigud (nn Kopliki laigud). Mõne päeva pärast ilmub lööve nahale. Lööbe tunnused ilmnevad esmalt kõrvade tagant ning levivad edasi näole ja kaelale, järgmisel päeval levib lööve kehale ja kätele ning kolmandal peopesadesse ja jalataldadele. Lööve on algul roosa, hiljem intensiivselt punetav, püsib 4-5 päeva ja kaob tekkimise järjekorras. 6.-10. päeval muutub lööbega nahk pruunikaks ja hakkab ketendama. Palavik püsib kuni lööbimise lõpuni.

 

Leetrite tüsistusteks on sageli kopsu-, keskkõrva- või ajupõletik.

 

Kuidas diagnoositakse?

Leetrid diagnoositakse haigusnähtude, epidemioloogiliste andmete (viibimine leetrite levialal) ning laboratoorsete uuringute alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Leetritesse haigestumist aitab vältida õigeaegne vaktsineerimine. Eestis kasutusel olev vaktsiin annab lisaks leetritele kaitse ka mumpsi ja punetiste vastu.

 

Leetrid on väga nakkav haigus ja kokkupuutest haigega tuleb hoiduda kogu nakkusohtliku perioodi vältel. Lähikondlased, kes ei ole haigust põdenud ega ka leetrite vastu vaktsineeritud, on soovitatav haigest eraldada ja võimalikult kiiresti vaktsineerida.

 

Imikud, kelle emad on põdenud leetreid, omandavad 6-9 kuuks sünnijärgse immuunkaitse.

Leetrite läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse.

 

Eestis kasutatav vaktsiin leetrite ennetamiseks.

Läkaköha

Vaktsineerimine on lastele vaktsineerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on läkaköha?

Läkaköha on äge hingamisteede nakkushaigus, mida iseloomustavad nädalaid ja isegi kuid kestvad köhahood. Läkaköha kutsutakse ka saja päeva köhaks.

 

Kuidas levib?

Läkaköha levib inimeselt inimesele piisknakkusena ning on haiguse varajases staadiumis kahe esimese nädala jooksul väga kergesti nakkav.

 

Haigusnähud

Haiguse peiteperiood on 5-21, keskmiselt 7-10 päeva.

 

Läkaköha esmased haigusnähud on sarnased külmetushaigustele – nohu, aevastamine, väike palavik, kurguvalu ja kerge köha. Köhimine muutub järjest tugevamaks, ühe-kahe nädala pärast kujuneb välja iseloomulik aeglaselt intensiivistuv hootine köha.

 

Väikelaste köhahood esinevad sageli öösiti ja nende puhul on tüüpiline hoo lõpus vilinaga sissehingamine. Köhahoog võib lõppeda ka oksendamisega. Läkaköha vastu vaktsineeritud lastel ja täiskasvanutel on haiguse kulg kergem ja sageli ebatüüpiline.

 

Läkaköha on eriti ohtlik imikutele, enamus surmajuhte on seotud alla kolme kuu vanuste imikute haigestumisega. Läkaköha on imikute äkksurma üheks põhjuseks.

 

Haiguse tüsistusteks on kopsupõletik, krambisündroom ja entsefalopaatia (erinevad ulatuslikud aju struktuuri või talitluse häired).

 

Kuidas diagnoositakse?

Läkaköha diagnoositakse haiguspildi ja laboratoorsete uuringute alusel. Diagnoosini võib jõuda ka kaudselt, uurides köhivaid inimesi, kellega haige on kokku puutunud.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Oluline on laste õigeaegne vaktsineerimine.

 

Läkaköha leviku piiramiseks tuleb vältida otsekontakte haigega ja mitte lubada haiget laste kollektiividesse 21-päevase nakkusohtliku perioodi või ravikuuri jooksul.

 

Läkaköha läbipõdemise järgne immuunsus ei ole eluaegne ja haigust võib elu jooksul põdeda mitu korda. Ka vaktsineerimise järgselt tekkinud immuunsus ei ole eluaegne, vajalik on revaktsineerimine.

 

Alates 2018. a Eestis kasutatav vaktsiin annab lisaks läkaköhale kaitse ka difteeria, teetanuse, lastehalvatuse, Hib-nakkuse ja B-viirushepatiidi vastu. Esimene doos tehakse 3-kuuselt, immuunsuse väljakujunemiseks kulub 2 nädalat.

 

Eestis kasutatavad vaktsiinid läkaköha ennetamiseks:

Alates 2018. aastast kasutusel:

Marutõbi

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on marutõbi?

Marutõbi on kesknärvisüsteemi kahjustusega kulgev inimeste nakkushaigus, millesse võivad nakatuda ka loomad. Loomade haigust nimetatakse marutaudiks.

 

Kuidas levib?

Marutõbi levib haigete loomade hammustuse või süljega. Viirus liigub mööda närvitüvesid selja- ja peaajju, sealt edasi silmadesse, südamesse, nahka ja suuõõnde.

 

Haigusnähud

Haiguse peiteperiood on keskmiselt 1-2 kuud, minimaalselt üks nädal ja maksimaalselt enam kui aasta. Peiteperioodi pikkus oleneb sellest, kui kaugel peaajust asub haige looma hammustus.

Eelnähtude periood algab iivelduse, oksendamise, väsimuse, palaviku ja teiste üldisemate sümptomitega. Mõnedel kannatanutel esineb haava piirkonnas valu, põletik, torkiv või kihelev tunne.

 

Haiguse õitseperioodis tekivad hingamishäired, mis avalduvad sügavas hingamises, nn ohkamises. Haiguspilt võib kulgeda erinevalt, osadel haigetel esinevad ärritus- ja agressiivsusnähud, orientatsiooni kadumine, lihastõmblused või krambid, mille tõttu tekib tugev valu neelamisel või isegi vedeliku nägemisel (hüdrofoobia ehk vee kartus).

 

Marutõve tulemusena võib saabuda surm südame või hingamise seiskumise tõttu.

 

Kuidas diagnoositakse?

Marutõve diagnoosimine toimub peamiselt anamneesi (haiguse eelloo), haiguspildi ja laboratoorse uuringu alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Haigestumise ennetamine algab:

  • kodu ja metsloomade vaktsineerimisest;
  • haigete loomadega kokkupuute vältimisest;
  • riskirühmadesse kuuluvate inimeste vaktsineerimisest;
  • Haiguse leviku riskipiirkondadesse reisijate vaktsineerimisest.

Haiguse ennetamine pärast marutaudi kahtlusega või marutaudis looma hammustust:

  • pesta saastunud piirkonda rohke vee ja seebiga;
  • töödelda haava joodipiirituse lahusega;
  • panna peale steriilne side;
  • viivitamatult pöörduda arsti poole, kes korrastab haava ja otsustab vaktsineerimise vajaduse;
  • võimalusel välja selgitada looma omanik, et uurida, kas tema loom on marutaudi vastu vaktsineeritud.

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehel.

Meningokoki-nakkus

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on meningokoki-nakkus?

Meningokoki-nakkus on õhus kergesti leviv piisknakkus. Nakatumise korral võib haigestumine sõltuvalt raskusastmest lõppeda haigestunu surmaga.  

 

Kuidas levib?

Meningokoki bakter on väga nakkav. Haigus levib inimeselt inimesele piisknakkuse teel näiteks köhides või aevastades. Nakatumise oht suureneb, kui puutuda pikaajaliselt kokku haige või bakterikandjaga.

 

Haigusele on iseloomulik epideemiline (kiire ja ulatuslik) levik. Meningokokk hävib kuivamisel, pesuvahendite toimel ja alla +22°C temperatuuril üsna kiiresti, +55°C kraadi juures hävib see 5 minuti jooksul.

 

Haigusnähud

Meningokoki-nakkuse peiteperiood on 2-10, keskmiselt 4-7 päeva. Meningokokiga kokku puutumisel võib kujuneda 2-3 nädalat kestev bakterikandlus, mis tähendab, et inimene on küll nakatunud ja võib ka teisi nakatada, kuid haigussümptomeid ei esine.

 

Tavaliselt kujuneb intensiivne nakkus koos haigustunnustega välja peatselt peale bakteriga kokkupuutumist. Haiguse riskifaktoriteks on eelnev viirusnakkus (ägedad hingamisteede nakkused, gripp jt), traumad, immuunsüsteemi nõrgenemine, suitsetamine jm.

 

Meningokoki-meningiidi haigusnähud on peavalu, kõrge palavik (kuni 40°C kraadi), oksendamine, teadvuse hämardamine ning kuklakangestus. See haigusvorm on enamasti ravitav.

 

Meningokoki-sepsis on raske haigusvorm, sest sageli kujuneb septiline šokk (haigestunul on väga madal vererõhk ning organismi kudedes ei jagu tavapäraseks tööks vajalikul hulgal hapnikku ja toitaineid). Haiguse kulg on kiire, vaevused tekivad mõne tunni jooksul: tekivad palavik, teadvuse hägustumine ja võib ilmneda lööve jäsemetel. Suremus on selle vormi puhul kõrge.

 

Meningokoki-nakkus allub antibiootikumiravile.

 

Kuidas diagnoositakse?

Meningokoki-nakkust diagnoositakse sümptomite ja anamneesi ehk haiguse eelloo alusel. Vajadusel tehakse vereuuring.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Vältida tuleb kokkupuudet nakkuse kandjaga ja haige on vaja isoleerida. Vajadusel määratakse lähikondlastele ennetav antibiootikumiravi.

 

Meningokoki-nakkusest põhjustatud haigusjuhtude ennetamiseks saab end vaktsineerida. Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Mumps

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on mumps?

Mumps on äge viiruslik nakkushaigus, mis avaldub palaviku ja valuliku tursena peamiselt kõrvasüljenäärmetes, kuid laieneb mõnikord ka teistele (lõua- ja keelealustele) süljenäärmetele. 

 

Kuidas levib?

Mumps levib piisknakkusena (nt köhimisel ja aevastamisel) ning otsesel kontaktil haigega.

Haiguse peiteperiood on 11-25 päeva. Mumpsihaige inimene levitab viirust peiteperioodi viimasel kahel päeval ja olenemata haiguse vormist 6.-9. haiguspäevani.

 

Viirusele on vastuvõtlikud kõik vanusegrupid, kuid enamasti haigestuvad lapsed ja noorukid kevadtalvisel perioodil. Mumpsi põdenud ema annab väikelapsele kaitsvad antikehad kuni aastaks. Pärast mumpsi läbipõdemist kujuneb püsiv immuunsus.

 

Väliskeskkonnas hävib viirus kiiresti.

 

Haigusnähud

Mumpsil on erinevad esinemisvormid. Kõige levinum on ühe- või mõlemapoolne kõrvasüljenäärmepõletik ehk parotiit. Haiguse alguses esineb 1-2 päeva jooksul peavalu, halb enesetunne ja isutus. Seejärel tõuseb palavik 38-39°C, kõrvasüljenääre tursub ja muutub valulikuks algul ühel, sageli 1-2 päeva möödudes ka teisel pool. Tursunud näärme kohal olev nahk ei puneta, vaid on sile ja läikiv. Katsumisel tundub tursunud nääre taignataoliselt pehme. Kuna nahk on pingul, on mälumine ja neelamine takistatud. Kahjustuda võivad ka teised näärmed (sugu-, kõhu- ja kilpnääre jt).

 

Mumpsi üheks oluliseks iseärasuseks on asümptomaatiline ehk ilma sümptomiteta haiguse läbipõdemine.

 

Kuidas diagnoositakse?

Üldjuhul diagnoositakse mumpsi haigusele iseloomulike haigusnähtude alusel. Vajadusel tehakse laboratoorsed uuringud.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Põhiline meede mumpsi ennetamiseks on vaktsineerimine vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale. Eestis kasutatav vaktsiin annab kaitse ka punetiste ja leetrite vastu.

 

Mumpsi nakatunud inimene peaks vältima teistega kokkupuudet. Ravi toimub enamasti kodus, vajadusel viibib haigestunu haiglaravil. Koduse ravi korral võib lõpetada haige isoleerimise üheksa päeva peale haiguse algust. Kuni 10-aastased lapsed, kes ei ole mumpsi põdenud ja on vaktsineerimata, tuleks eemaldada pärast haigega kokkupuudet lastekollektiivist 21 päevaks.

Haige nina-neelueritistega saastunud esemed tuleb desinfitseerida.

 

Eestis kasutatav vaktsiin mumpsi ennetamiseks.

Inimese papilloomiviiruse-nakkus (HPV)

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on papilloomiviiruse-nakkus?

Papilloomiviiruse-nakkus (HPV) on väga laialt levinud ning ligi 80% inimestest nakatuvad elu jooksul mõne HPV tüvega. Suurem osa HPV tüüpidest põhjustab healoomulisi muutusi nahal (nt soolatüükaid) ja limaskestadel (nt teravad kondüloomid). Osad papilloomiviiruse tüübid võivad aga põhjustada pahaloomuliste kasvajate teket genitaalpiirkonnas (nt emakakaela-, häbeme-, tupe-, päraku ja peenisevähk ning vähieelsed seisundid) ning suuõõnes (nt suu- ja neeluvähk).

 

Kuidas levib?

Inimese papilloomiviirused levivad otsesel kokkupuutel nakatunud inimese naha või limaskestadega, suguelundite nakkus peamiselt sugulisel teel. Nakatuda võib juba esimese seksuaalvahekorra ajal.

 

Haigusnähud

Papilloomiviiruse peiteperiood võib kesta mõni kuu kuni aastaid. Viirus võib põhjustada olenevalt paiknemiskohast muudatusi limaskestadel, nahamoodustisi, kondüloome, vähieelseid seisundeid ning pahaloomulisi kasvajaid.

 

Papilloomiviirus võib naistel põhjustada emakakaelavähki, nakatumisest kuni vähi tekkeni kulub tavaliselt viisteist või enam aastat.

 

Meestel kulgeb suguelundite nakkus enamasti haigusnähtudeta või avaldub genitaaltüügastena.

 

Kuidas diagnoositakse?

Emakakaela papilloomiviiruse-nakkuse diagnoosimiseks kasutatakse PAP-testi, meestel võetakse proov eesnahalt.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Nakkusest hoidumisele aitab kaasa kindel seksuaalpartner ja/või kondoomi kasutamine.

Vaktsineerimist soovitatakse ennekõike 9 – 26 aasta vanustele neidudele ja noormeestele enne suguelu alustamist. Vaktsineerimine neile on tasuline.

 

Tasuta vaktsineeritakse riikliku immuniseerimiskava alusel  12-14-aastaseid tütarlapsi.  Immuniseerimiskavas kasutatav HPV vaktsiin Gardasil 9 sisaldab üheksat inimese papilloomiviiruse tüübi puhastatud viiruselaadset valku ning aitab hoida ära nendest põhjustatud haigused: emakakaela, häbeme, tupe ning päraku vähieelseid seisundeid ja vähki ning suguelundite tüükaid (teravaid kondüloome).

 

Vaktsineerimine ei asenda naiste sõeluuringuid ega vajadusel varajast ravi.

 

Eestis kasutatav vaktsiin papilloomiviiruse-nakkuse ennetamiseks.

Pneumokoki-nakkus

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on pneumokoki-nakkus?

Pneumokoki-nakkus põhjustab ägedat keskkõrva-, põskkoopa- või kopsupõletikku, aga ka veremürgistust ja ajukelmepõletikku.

 

Kuidas levib?

Pneumokoki-bakter levib inimeselt inimesele peamiselt piisknakkusena köhimisel või aevastamisel (ja näiteks süljega saastunud esemete kaudu). Nakkusallikaks võib olla ka inimene, kes on haigusnähtudeta bakterikandja.

 

Haigusnähud

Lastel on kõige sagedamateks pneumokoki-nakkuse põhjustatud haigusteks äge keskkõrva- ja põskkoopa- või kopsupõletik. Esineda võivad ka baktereemia ehk bakter-veremürgistus, meningiit ehk ajukelmepõletik, sepsis ehk veremürgistus jt haigused.

 

Äge keskkõrvapõletik võib esineda igas vanuses, sagedamini haigestuvad väikelapsed kuuendast elukuust kuni teise eluaastani. Haigusele on iseloomulik tugev kõrvavalu, survetunne, kuulmise langus kõrvaõõnde kogunenud mäda tõttu ja kõrge palavik. Kõrvavalu taandub, kui mäda väljub kõrvast läbi kuulmekile. Lastel algab kõrvavalu tavaliselt öösel, lamavas asendis. Sageli eelneb ägedale keskkõrvapõletikule äge nohu.

 

Pneumokoki põhjustatud kopsupõletik esineb sageli lapseeas. Ägedale kopsupõletikule on iseloomulik järsk algus külmavärinate, palaviku ja valutorgetega haiges rindkerepooles. Lisanduvad piinav kuiv köha, nõrkus ja peavalu.

 

Kuigi pneumokoki-nakkusesse võib haigestuda igas vanuses, põevad nakkust sagedamini alla kaheaastased lapsed, vanemaealised ja immuunpuudulikkusega inimesed.

 

Pneumokoki põhjustatud baktereemia ehk vereringe nakkus esineb peamiselt alla kaheaastastel lastel. Baktereemia võib esineda ka kopsupõletiku põdejatel, kelle organismi vastupanuvõime on nõrgestatud. Haigusele on iseloomulik kõrge palavik. Enamasti paraneb haigusest ravita, kuid välja võivad kujuneda ka kopsu-, luu- või ajukelmepõletik (meningiit).

 

Pneumokoki põhjustatud meningiit kahjustab ajukelmete ja kesknärvisüsteemi talitlust. Kõige sagedamini haigestuvad alla aasta vanused lapsed. Haiguse tunnusteks on kõrge palavik, peavalu, kuklakangestus, teadvuse hämardumine, oksendamine ja loidus. Esineda võivad puutehellus ning valguse ja tugeva heli mittetalumine. Imikutel puuduvad tüüpilised haigustunnused, lapsed on loiud, magavad rohkem või on hoopis liigselt erutatud, keelduvad söögist ja oksendavad. Esineda võivad krambid. Meningiidiga kaasnevad sageli tüsistused ja nende vältimiseks on oluline võimalikult kiire diagnoosimine ja õigeaegselt alustatud ravi.

 

Pneumokoki põhjustatud sepsis on veremürgistus, millega kaasneb vähemalt ühe elundi, nt neeru- või südamepuudulikkus. Haige kehatemperatuur võib olla nii üle 38°C kui ka alla 36°C (hüpotermia). Sepsis on väga tõsine seisund, millele võib järgneda šokk ja surm.

 

Kuidas diagnoositakse?

Pneumokoki-nakkust diagnoositakse laboratoorsete uuringute alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Oluline on hoolikalt täita hügieeninõudeid: pesta käsi, vältida haigetega ühiste olmeesemete (sh lusikad, tassid) kasutamist, tihti tuleb pesta ka ühises kasutuses olevaid mänguasju. Haige laps tuleks lastekollektiivist koju jätta ja lubada ta tagasi alles täiesti tervena.

 

Pneumokoki-nakkust saab ennetada vaktsineerimisega, mis annab kaitse sellest põhjustatud meningiidi ja sepsise ning osaliselt ka keskkõrva- ja kopsupõletiku eest. Pneumokokivastast vaktsineerimist soovitatakse alla kahe aasta vanustele lastele ning inimestele, kes põevad astmat, südamehaigust, neeruhaigust või diabeeti. Samuti tuleks vaktsineerida, kui plaanis on organi siirdamine, keskkõrvaimplantaadi paigaldamine või põrna eemaldamine.

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Punetised

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on punetised?

Punetised on lööbeline nakkushaigus, mida põevad peamiselt lapsed.

 

Kuidas levib?

Nakatumine toimub inimeselt inimesele piisknakkuse (näiteks köhimine ja aevastamine) kaudu. Haige inimene on nakkusohtlik 4-7 päeva enne ja kuni kaks nädalat pärast lööbe teket, kusjuures kõige ohtlikumad on esimesed viis päeva peale lööbe avaldumist. Kaasasündinud punetiste sündroomiga (ema on nakatunud esimese 11 rasedusnädala jooksul) vastsündinud võivad levitada viirust pärast sündi.

 

Punetiste peiteperiood on 12-17 päeva, võib kesta kuni 21 päevani.

 

Haigusnähud

Haigusele on iseloomulik peenpunane (laigulis-sõlmeline) lööve nahal, palavik, suurenenud kaela- ja kuklalümfisõlmed ja kataraalsed nähud hingamisteedes (nt nohu), konjuktiviit ehk silma sidekesta põletik, peavalu ja harva liigesevalu. Nahalööve võib puududa 25-50% haigetel.

 

Haigus kulgeb täiskasvanutel raskemini kui lastel, naistel võivad tüsistustena tekkida artriit ehk liigesepõletik ja/või entsefaliit ehk ajupõletik.

 

Kaasasündinud punetisi iseloomustavad loote nakatumisest põhjustatud sünnieelsed kahjustused. Kui rase naine nakatub punetistesse, võib rasedus lõppeda abordi või loote surmaga. Kaasasündinud punetiste sündroomiga kaasnevad sageli südame ja silmade väärarengud. Need võivad põhjustada ka mikrotsefaaliat (ajukahjustus ja pisike pea), vaimset alaarengut, kurtust, trombotsütopeeniat (vereliistakute vähesus), maksa ja põrna suurenemist, kopsupõletikku, südamelihase põletikku, südamelihase kärbumist ning luude kahjustusi. Kaasasündinud punetistest põhjustatud kahjustused ei pruugi ilmneda imikueas, vaid avalduvad hiljem (nt silma võrkkesta irdumine, glaukoom ehk roheline kae, insuliinsõltuv suhkrutõbi, kuulmise nõrgenemine).

 

Kuidas diagnoositakse?

Punetisi diagnoositakse laboratoorsete uuringutega.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Punetised on vaktsiin-välditav nakkushaigus. Vaktsineerimise põhieesmärk on kaasasündinud punetiste ennetamine. Eestis kasutatav vaktsiin annab kaitse ka mumpsi ja leetrite suhtes.

 

Peale punetiste põdemist või nende vastu vaktsineerimist tekib pikaajaline immuunsus.

 

Eestis kasutatav vaktsiin punetiste ennetamiseks.

Poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on poliomüeliit?

Poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi on viiruslik nakkushaigus, mis väljendub lihaste halvatusena. 

 

Kuidas levib?

Haiguse tekitaja on polioviirus, mis talub hästi ekstreemseid tingimusi, nt külmutamist. Viirus püsib nakatamisvõimelisena nii mao madala pH juures kui ka väljaspool organismi (nt vees kuni sada päeva, roojas kuni kuus kuud). Viirus hävib keetmisel, UV kiirguse ja desinfitseerivate vahendite toimel.

 

Nakatumine toimub inimeselt inimesele peamiselt saastunud toidu, vee ja esemete või hingamisteede kaudu. Viirus levib fekaal-oraalselt ehk ülemiste hingamisteede sekreedi ja roojaga.

Viiruse peiteperiood on 3 – 25, keskmiselt 7-11 päeva.

 

Riskirühma kuuluvad peamiselt alla 5-aastased lapsed, kuid haigestuda võivad ka täiskasvanud.

 

Haigusnähud

Haigus võib kulgeda erinevate raskusastmetega. Tavaliselt algab haigus järsu palaviku tõusuga (38-40°C) ning üldtoksikatsiooninähtudega (peavalu, loidus, halb enesetunne, isutus, oksendamine). Sageli tekivad ka nohu, kõhuvalu, kõhulahtisus või –kinnisus ja vererõhu langus.

 

Tüüpilisteks nähtudeks on valud erinevates kehapiirkondades, eriti seljas, lülisambal ning pea või seljalihaste painutamisel. Sageli esinevad valud just nendes jäsemetes, kus hiljem kujunevad halvatused. Ligi veerand halvatusega haigetest jäävad invaliidideks, haigus võib lõppeda ka surmaga.

 

Osadel patsientidel tekivad ka meningiaalsed sümptomid, võivad esineda lihasspasmid, käte ja jalgade treemor ehk värinad. Halvatuse eelne periood kestab kaks kuni viis päeva, seejärel palavik langeb ja äkki tekivad lõdvad halvatused. Vahel kaasneb halvatustega uus palavikulaine. Enamasti kahjustuvad jalgade ning harvem käte, kaela ja kehatüve lihased.

 

Haigestumisel võivad tekkida haigetel neelamis-, hingamis- ja kõnehäired, kopsu- või ajupõletik (entsefaliit).

 

Paranemisperioodis intoksikatsiooninähud taanduvad, kuid lõdvad halvatused jäävad.

 

Kuidas diagnoositakse?

Poliomüeliiti diagnoosib arst spetsiifiliste haigustunnuste esinemisel (palavik, meningiidi- ja halvatussümptomid), lisaks tehakse laboratoorsed uuringud.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Haiguse vältimiseks tuleb täita hügieenireegleid ja tõsta organismi vastupanuvõimet.

 

Poliomüeliidi vastu vaktsineeritakse lapsi vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale. Eestis kasutatav vaktsiin annab lisaks poliomüeliidile kaitse ka difteeria, teetanuse, läkaköha, Hib-nakkuse ja B-viirushepatiidi vastu.

 

Üldjuhul täiskasvanuid ei vaktsineerita, v.a juhul kui nad kuuluvad riskirühma, nt reisivad poliomüeliidi levikuga riikidesse, puutuvad viirusega kokku oma tööülesandeid täites või on nende lähedastel poliomüeliidi kahtlus.

 

Eestis kasutatavad vaktsiinid poliomüeliidi ennetamiseks:

Alates 2018. aastast kasutusel:

Puukentsefaliit

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on puukentsefaliit?

Puukentsefaliit on puukidega leviv viiruslik nakkushaigus. Haigus võib kulgeda raskelt ja haarata kesknärvisüsteemi, põhjustades tüsistusi (nt tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, jäsemete halvatused jm).

 

Kuidas levib?

Inimene nakatub viirust kandva puugi hammustusest. Kuna viiruse edasikandjateks on puugid, siis iseloomustab haigestumist nende geograafiline levik ja hooajaline aktiivsus aprillist oktoobrini.

 

Haigusnähud

Puukentsefaliit on kesknärvisüsteemi nakkushaigus, mille kulg on sageli kahefaasiline. Esimeses faasis võivad nakatunul ilmneda 1-2 nädala pärast gripitaolised haigusnähud: palavik koos pea- ja lihasevaludega. Need vaevused kestavad tavaliselt kuni nädala ja seejärel kaovad.

 

Kolmandikul nakatunutest võib viirus tungida ajju ja põhjustada meningiiti (ajukelmepõletik) või meningoentsefaliiti (aju ja ajukelmete põletik). Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. Enamus haigetest paraneb, kuid jääda võivad tüsistused, nt tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, jäsemete halvatused, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired jm. Haigus võib lõppeda ka surmaga.

 

Kuidas diagnoositakse?

Puukentsefaliiti diagnoositakse haiguse sümptomite, eelneva puugihammustuse ja laboratoorsete uuringutega.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Puugihammustuse vältimiseks:

  • tasub kanda heledaid, pikkade varrukatega riideid, et puuke varakult märgata ning panna püksisääred sokkide ja/või kummikute sisse;
  • kasutada putukatõrjevahendeid;
  • pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrollida kogu keha, lastel hoolikalt ka kõrvataguseid, kaenlaaluseid jt kehapiirkondi.

Puukentsefaliidi vastu saavad nii täiskasvanud kui lapsed end kaitsta vaktsineerimisega.  Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist, millest kaks esimest tehakse 1-3-kuulise vahega ja kolmas kuni aasta hiljem. Pärast kahte süsti on immuunsus hea, kuid kestab ainult ühe hooaja, kolmas süst pikendab immuunsust. Korduvvaktsineerimist tuleks Eestis kui puukentsefaliidi levipiirkonnas teha 3-5 aasta järel.

 

Vaktsineeritakse vähemalt üheaastaseid lapsi.  

 

Puukentsefaliidi vastu puudub spetsiifiline ravi ning ravitakse vaid sümptomeid. Haiguse läbipõdenud inimesel kujuneb eluaegne immuunsus.

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehel.

Rotaviirusenteriit

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on rotaviirusenteriit?

Rotaviirusenteriit on viiruslik soolenakkus.

 

Kuidas levib?

Haigust registreeritakse sagedamini talvel ja kevadel. Rotaviirusnakkus levib kergesti inimeselt inimesele haige väljaheitega saastunud käte, toidu või veega ja osalt piisknakkusena (näiteks köhides ja aevastades). Tegemist on kõige sagedasema laste soolenakkusega maailmas, kuid haigestuda võivad ka täiskasvanud. Enamik lastest põeb seda esimese 2-3 eluaasta jooksul ning kõige enam haigestutakse 6-24 kuu vanuses. Rotaviirusenteriit esineb nii üksikjuhtudena kui puhangutena kollektiivides.

 

Inimene võib väljaheite kaudu viirusega nakatada juba enne haigusnähtude ilmumist ja ohtlik periood kestab 10-21 päeva alates haiguse algusest. Viirusega saastunud esemed on nakkusohtlikud mitu päeva. Rotaviirused säilivad hästi saastunud pindadel, kätel, joogivees ja kuumtöötlemata toidus ning hävivad desinfitseerivate klooriühendite toimel.

 

Haigusnähud

Haigusnähud ilmnevad 1-3 päeva pärast nakatumist ja kestavad 4-6 päeva, harva kauem. Haigus algab palaviku, kõhuvalu, oksendamise ja järsku tekkiva vesise kõhulahtisusega. Väikelastel võib kiiresti kujuneda ohtlik vedelikuvaegus, mille tõttu vajab laps haiglaravi.

 

Täiskasvanutel võivad kujuneda samad haigusnähud, kuid sagedamini põevad nad viiruse läbi väheste nähtudega kerges vormis.

 

Kuidas diagnoositakse?

Rotaviirusenteriiti diagnoositakse laboratoorsete uuringutega.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Väikelastel saab haigust ennetada vaktsineerimisega. See aitab vähendada viiruse levikut ka lastega seotud kollektiivides (lasteaiad, lapsehoiud jne).

 

Kuna rotaviirusnakkus levib peamiselt elukondliku kontakti kaudu, siis tuleb väikelastega peredes ja lasteasutustes järgida hoolega hügieeninõudeid. Toidu valmistamisel ja söömisel peab kinni pidama puhtusenõuetest, kuumtöötlemist vajavaid toiduaineid tuleb piisavalt kuumutada ja kahtluse korral joogivett keeta.

 

Eestis kasutatakse rotaviirusenteriidi ennetamiseks kahte vaktsiini, vaktsiin 1 ja vaktsiin 2.

Teetanus ehk kangestuskramptõbi

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on teetanus?

Teetanus ehk kangestuskramptõbi on bakteriaalne nakkushaigus, mida iseloomustab lihaskrampide teke.

 

Kuidas levib?

Teetanust põhjustab pinnases, nt mullas, kõdus, sõnnikus ja tolmus asuv bakter. Teetanusoht võib kaasneda marrastuste, lõike- ja torkehaavade ning nahka läbivate pindude, aga ka putukate ja loomade hammustustega. Haiguse tekkepõhjuseks võivad olla ka teetanuse tekitajaga saastunud kroonilised haavandid. Arengumaades esineb ka kaasasündinud teetanust, st vastsündinu saab teetanuse emalt ning see päädib enamasti surmaga.

 

Teetanus ei levi inimeselt inimesele, seetõttu on haige teistele ohutu.

 

Haigusnähud

Teetanuse peiteperiood on 1 – 21 päeva, keskmiselt 7 päeva.

 

Haigusele on iseloomulik suurenenud lihastoonus ja spasmid ehk krambid. Tavaliselt algab teetanus mälumislihaste krambiga, millele järgnevad neelamisraskused ning kaela-, õla- ja seljalihaste jäikus. Hiljem on haaratud kõik tahtele alluvad lihased. Kergematel juhtudel on haigus ravitav, raskematel lõpeb surmaga.

 

Teetanust põhjustab juba väga väike kogus toksiini. Haiguse läbipõdemise järgselt immuunsust ei kujune, mis tähendab, et järgmisest haigestumisest hoidumiseks on vaja inimest uuesti vaktsineerida.

 

Kuidas diagnoositakse?

Diagnoos määratakse iseloomulike haigustunnuste esinemisel. Vajadusel tehakse laboratoorsed uuringud.

 

Kuidas saab hoiduda haigestumisest?

Teetanus on vaktsiin-välditav nakkushaigus. Vaktsineerimise järgne immuunsus kestab 5-10 aastat.

Laste immuniseerimiseks kasutatakse liitvaktsiini, mis annab lisaks teetanusele kaitse ka difteeria, läkaköha, poliomüeliidi (lastehalvatustõve), B-viirushepatiidi ja hemofiilusnakkuse (meningiit ehk mädane ajukelmepõletik) vastu. Noorukite vaktsineerimiseks kasutatakse difteeria-teetanuse-läkaköha liitvaktsiini.

 

Täiskasvanute korduv-vaktsineerimine on soovitatav iga 10 aasta järel ning selleks kasutatakse difteeria-teetanuse liitvaktsiini. Täiskasvanute vaktsineerimine perearsti juures või vaktsineerimiskabinettides on tasuta.

 

Pinnase või sõnniku/roojaga saastunud haavade, sh laskehaavade, külmumiste, muljumishaavade ja muude taoliste traumade korral tuleks pöörduda difteeria-teetanuse liitvaktsiini saamiseks arsti poole.

 

Eestis kasutatakse teetanuse ennetamiseks järgmiseid vaktsiine:

Alates 2018. aastast kasutusel:

Tuberkuloos

Vaktsineerimine on riikliku immuniseerimiskava alusel tasuta.

 

Mis on tuberkuloos?

Tuberkuloos on väga laialt levinud ohtlik nakkushaigus, mis võib kulgeda nii ägedalt kui ka krooniliselt. Haigus tabab eeskätt kopse ja lümfisõlmi, kuid võib kahjustada ka luid, liigeseid, kuseteid, suguelundeid, soolestikku jm.

 

Kuidas levib?

Tuberkuloosi bakterid levivad põhiliselt õhu kaudu rögapiiskadega (nn lahtise kopsutuberkuloosiga köhiv haige) või õhk-tolmnakkusena. Viimase puhul satuvad haigusetekitajad esmalt ruumide pindadele, riietele või esemetele, kuivavad ning tõusevad õhu liikumisel taas lendu. Harva võib nakatuda seedetrakti või vigastatud naha ja limaskestade kaudu.

 

Tuberkuloosi haigustekitaja võib peituda organismis aastakümneid, enne kui järgneb haigestumine. Suurimas ohus on haigega lähedalt kokku puutuvad inimesed. Haigestumisel mängib rolli inimese organismi üldseisund – haigestumist soodustab vaegtoitumus, vaimne ülepinge, alkoholism, narkomaania, kroonilised haigused ja immuunpuudulikkus (sh HIV-nakkus).

 

Tuberkuloosi tekitavad bakterid võivad säilitada eluvõime kuivanud eritistes pimedas ruumis kuni aasta, kuid hävivad otsese päikesevalguse toimel ca 1,5 tunniga. Bakterid on küllaltki vastupidavad ka desinfitseerivate ainete suhtes, kuid intensiivne ultraviolettkiirgus hävitab need 2-3 minutiga.

 

Haigusnähud

Haiguse peiteperiood on 2-12 nädalat. Haiguse variatsioonidest esineb sagedamini kopsutuberkuloosi, harvemini erinevaid kopsuväliseid vorme, nt kesknärvisüsteemi tuberkuloosi.

Tuberkuloosi sümptomid sõltuvad sellest, milline elund on haigusest haaratud. Kopsutuberkuloosi kõige sagedasemaks sümptomiks on üle kolme nädala kestev köha, millega võib kaasneda rögaeritus või ka veriköha ning valu rindkeres. Teised sagedasemad haigustunnused on palavik, öine higistamine, külmavärinad, isu- ja kaalulangus ning väsimus. Vahel võib tuberkuloos kulgeda ka ilma sümptomiteta.

 

Tuberkuloos on enamasti ravitav haigus, kui see avastatakse õigeaegselt ja ravi on järjepidev. Haiguse vastu võideldakse antibiootikumidega ja ravi kestab 6-24 kuud. Kui ravi ei ole järjepidev, võib haigusttekitaval bakteril kujuneda kasutatavate ravimite suhtes resistentsus (neile mitte allumine). Multiresistentsed tuberkuloosivormid alluvad väga raskesti ravile ja nii kestab haigus väga kaua. Ravimresistentsuse omandanud haigustekitaja võib edasi kanduda ka teistele inimestele.

 

Kuidas diagnoositakse?

Tuberkuloosi diagnoositakse laboratoorsete, röntgen- või kompuuteruuringu ja haigustunnuste alusel.

 

Kuidas saab hoiduda haigestumisest?

Eestis saab vastsündinuid ja imikuid vaktsineerida tuberkuloosi vastu vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale. Vaktsiin annab immuunsuse 15 aastaks.

 

Vaktsiini roll täiskasvanute kopsutuberkuloosi vältimisel vajab veel täiendavaid uuringuid.

 

Eestis kasutatav vaktsiin tuberkuloosi ennetamiseks.

Tuulerõuged

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on tuulerõuged?

Tuulerõuged on laialt levinud villilise nahalööbega viiruslik nakkushaigus.

 

Kuidas levib?

Tuulerõuged levivad inimeselt inimesele piisknakkuse teel, samuti on ohtlik kokkupuude villide eritisega. Nakatumine toimub haigega samas ruumis viibimisel, kuid viirus võib kanduda ka üle suuremate vahemaade, nt naaberruumi, koridori ja trepikodadesse.  Kui peres esineb üks haigusjuhtum, siis haigestuvad suure tõenäosusega ka teised viirust mitte põdenud inimesed. Kõige vastuvõtlikumad on kuni 10-aastased lapsed.

 

Haige on nakkusohtlik 1-2 päeva enne villilise nahalööbe ilmumist kuni koorikute äralangemiseni 5-6 päeva jooksul. Nakkusallikaks võivad olla ka vöötohatise haiged, sest tuulerõugete viirus on sellega identne. Haigestumist esineb kõige enam talvel ja kevadel.

 

Viirus elab ja paljuneb ainult inimorganismis ja väljaspool seda säilib süljepiiskades 10-15 minutit ning hävib kiiresti otsese päikesevalguse käes.

 

Pärast tuulerõugete läbipõdemist kujuneb eluaegne immuunsus.

 

Haigusnähud

Tuulerõugete peiteperiood on 7-21 päeva (keskmiselt 14-16 päeva). Haigus algab 1-2 päeva kestvate katarraalsete nähtudega (nt kerge nohu, kurgukipitus) ja palavikuga. Seejärel tekib sõlmelis-villiline lööve.

 

Lööbeelemendid võivad olla erinevad ja esineda kehal üheaegselt. Lapsed põevad tuulerõugeid üldjuhul vähema lööbega, nt väikelastel võib olla ainult paar täpikest. Täiskasvanud põevad tuulerõugeid tunduvalt raskemalt, neil võib villide arv ulatuda üle 500.

 

Lööve levib tavaliselt juustega kaetud peanahalt, kaelalt ja näolt asümmeetriliselt üle kogu keha. Ville võib leiduda ka silma-, suu- ja genitaalide limaskestal.

 

Tuulerõugete lööve on äärmiselt sügelev, põhjustades ebamugavustunnet ning unehäireid.

Haiguse tüsistustena võib tekkida nahapõletik, kopsupõletik ja raskemate vormide korral entsefaliit ehk ajupõletik.

 

Kuidas diagnoositakse?

Tuulerõugeid diagnoositakse kliinilise pildi ehk haigustunnuste alusel.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Tuulerõuged on vaktsiinvälditav nakkushaigus. Haiguse leviku vältimiseks tuleb haige teistest eraldada kuni koorikute äralangemiseni, vähemalt üheksaks päevaks peale sümptomite ilmnemist.

Kui haigestumise kuupäev on täpselt teada, lubab perearst kontaktsed ehk haigega kokku puutunud lapsed kooli esimese 10 peitepäeva jooksul ja isoleerib nad 11-21 päevani.

 

Tuulerõugete vastu on olemas vaktsiin. Alla üheaastaseid lapsi ja rasedaid ei vaktsineerita.

 

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Vöötohatis

Vaktsineerimine on tasuline.

 

Mis on vöötohatis?

Vöötohatis tekib inimestel, kes on nakatunud tuulerõugete-vöötohatise viirusega, mis säilib organismis varjatud olekus ja taasaktiveerub tavaliselt vanemaealistel inimestel. Viirus tekitab närvivalu ja nahalöövet erinevates kehapiirkondades.

 

Kuidas levib?

Vöötohatise nakkusallikaks on haige inimene. Viirus levib kokkupuutel haigestunu vöötohatise villikeste või haavanditega.

 

Haigusnähud

Haige on nakkusohtlik ühe nädala jooksul pärast viiruse aktiveerumist ja ohatisehaavandite tekkimist.

Vöötohatise-tuulerõugete viirus kutsub esile tuulerõugete haigusnähud, milleks on närvivalu ja lööbe ilmumine keha erinevates piirkondades. Sagedamini tekib lööve rindkerele ja kolmiknärvi silmanärviharu piirkonnas. Viirus võib esile kutsuda nn Ramsay-Hunt’i sündroomi, mida iseloomustavad intensiivne kõhuvalu, püsiv või mööduv näonärvi halvatus, päevi või nädalaid püsiv peapööritus, püsiv või osaliselt taastuv kuulmisekaotus, villilise lööbe esinemine kõrva väliskuulmekäigus jm.

 

Viiruse aktiveerumise ja Ramsay-Hunt’i sündroomi tekke riskirühmaks on sekundaarse immuunpuudulikkusega (pahaloomuliste kasvajatega, immuunpärssivat keemia- või kiiritusravi saavad ja HIV-nakkusega) inimesed. Paljudel vanemaealistel võib viiruse olemasolule viitav ja vöötohatisega kaasnev närvivalu kesta kuid ja aastaid. Viirus võib levida ka ajuveresoontesse või avalduda ajuinfarktina. Esineda võivad peavalu, palavik, psüühilised hälbed jm.

 

Kuidas diagnoositakse?

Vöötohatist diagnoositakse laboratoorsete uuringutega.

 

Kuidas hoiduda haigestumisest?

Vöötohatist saab ennetada vaktsineerimisega. Vaktsineeritakse üle 50-60-aastaseid inimesi sõltumata sellest, kas neil on olnud vöötohatise ägenemist või mitte. Vaktsiini võib manustada krooniliste haigustega (nt südamehaiguste ja diabeediga) inimestele.

 

Ei vaktsineerita:

  • raku-immuunsuse puudulikkusega inimesi;
  • immuunpärssivat ravi saavaid haigeid;
  • inimesi, kellel tekkis pärast vaktsiini eelmise annuse manustamist ülitundlikkuse reaktsioon;
  • inimesi, kes on eelneva 48 tunni jooksul tarbinud herpesviiruse-nakkuse vastaseid ravimeid;
  • vaktsiini ei kasutata ägeda vöötohatise jmt ravimiseks.

Eestis kasutatava(te) vaktsiini(de) kohta leiab infot Ravimiameti lehelt.

Teadus ja tehnoloogia on andnud meie käsutusse mõjusa vahendi võitlemaks nakkushaigustega.

Vahendi, mis tagab tervise täna ja aastateks ette. Vaktsineerimisega kaitseb inimene nii enda, lähedaste kui ka paljude teiste tervist. Mida vähem on haigustel kandepinda, seda tagasihoidlikum on nende levik.