Accessibility
Laste vaktsineerimine

Iga lapse organismi kaitseb immuunsüsteem. Meie võimuses on seda süsteemi tema eripärasid arvestades tugevamaks muuta. Lapsena saadud vaktsiinide toel suudab keha edaspidi edukalt võidelda haigusetekitajatega ning ennast iseseisvalt kaitsta.

Read more
Täiskasvanutele

Täiskasvanu puutub iga päev kokku tuhandete haigusetekitajatega. Nende eest pakub kaitset immuunsüsteem, mis töötab pidevalt ja märkamatult. Vaktsineerimine aitab organismil ohte ära tunda ja neile vastu astuda.

Read more
Tervishoiutöötajatele

Tervishoiutöötajatel on väga oluline roll vaktsineerimise elluviimisel. Neilt saadud info ja selgitused mõjutavad inimeste otsuseid ning kogutud tagasiside ja statistika aitavad suunata vaktsineerimispoliitikat.

Read more
Reisivaktsineerimine ja profülaktika

Nakkushaiguste vältimiseks peaksid riskipiirkondadesse sõitjad pöörduma vähemalt 4 nädalat enne reisi algust oma perearsti poole või reisimeditsiini kabinetti tervisekontrolliks ja vajadusel ka vaktsineerimiseks.

Read more

Kui omavalitsusel on alevis raudteest tingitud müra mõõtmata, kes/kas siis sellisel juhul peab seda tegema?

Välisõhus leviva müra küsimused on reguleeritud Välisõhu kaitse seaduse 8. peatükis, Välisõhus leviv müra.
Seaduse § 130 lg 2 sätestab, et  müra normtaseme ületamise korral teeb Terviseamet ettepaneku välisõhu müra kaardistamiseks või mürataseme hindamiseks müraallika valdaja oma kulul.

Juhul, kui puuduvad andmed müra kohta nii omavalitsuses, kui ka müraallika valdajal, võiks esitada Terviseameti piirkondlikule talitusele avalduse, mis sisaldab:
• Saatja eesnimi, perekonnanimi, kontaktandmed (aadress, telefon, e-mail)
• Lühidalt probleemi sisu
• Müra allikas
• Müra allika aadress, asukoht
• Müra allika töögraafik

Tervisekaitseinspektor uurib olukorda kohapeal, vajadusel tellib laborist vajalikud mõõtmised ning müratasemete ületamise korral esitab ettekirjutuse müraallika valdajale.

Müra normid on paika pandud Sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusega nr 42 “Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid” (RTL, 14.03.2002, 38, 511), mis kehtestab müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamute ning ühiskasutusega hoonete sees ja nende hoonete välisterritooriumil ning mürataseme mõõtmise meetodid.

Kuidas immuunsüsteem nakkushaiguste eest kaitseb?

 Kui inimene nakatub, siis selleks, et haigustekitajatest jagu saada, on immuunsüsteemil vaja kõigepealt need ära tunda. Haigustekitajaid tuvastavad valged verelibled, mis seejärel hakkavad tootma tuvastatud viirusele või bakterile vastavaid antikehi. Antikehadel on kaks ülesannet:
- rünnata haigustekitajaid, eesmärgiga nad hävitada ning nakkusest jagu saada
- kaitsta inimest ka edaspidi selle nakkushaiguse eest. 
Antikehi ei hakata tootma kohe, kui inimene nakatub, vaid selleks kulub teatud aeg,  tavaliselt 2-3 nädalat. Järgmisel korral samade haigustekitajatega nakatudes on aga immuunsüsteem juba õppinud neid ära tundma ja nendest jagu saama. Immuunsüsteemil kujuneb haigustekitaja suhtes „mälu“, nn immuunmälu. Sel juhul nakkushaigust ei teki või tekib see kergemal kujul. Selle kohta öeldakse, et inimene on muutunud haiguse suhtes immuunseks.

Millistel tingimustel ei pea ohutuskaarti koostama?

Kemikaali ohutuskaart (SDS – Safety Data Sheet) on professionaalseks (erialaseks) kasutamiseks mõeldud dokument, mis sisaldab ohtliku kemikaali kohta seaduses ettenähtud piisavat informatsiooni kemikaali ohutuks käitlemiseks, teavitab potentsiaalsest ohust (kõrvaltoimete tekkimise tõenäosusest) inimese tervisele ja keskkonnale ning peab võimaldama tarvitusele võtta vajalikud abinõud töötajate tervise, ohutuse ja keskkonna kaitsmiseks ettevõttes. Ohutuskaart on vahend teabe edastamiseks tarneahelas. Ka kemikaalile, mis ei ole klassifitseeritud ohtlikuks, kuid mis vastab REACH määruse artikli 31 punkti 3 nõuetele, tuleb koostada ohutuskaart.

Ohutuskaarti ei ole vaja esitada juhul, kui üldsusele pakutavad või müüdavad ohtlikud ained või segud on varustatud piisava teabega, mille alusel on kasutajatel võimalik rakendada asjakohaseid meetmeid tervise, ohutuse ja keskkonna kaitseks, välja arvatud juhul, kui allkasutaja või levitaja taotleb ohutuskaardi esitamist.

Kohustus kemikaali ohutuskaardi koostamise kohta ei kehti ka nn omakasutaja puhul, kui edasimüümist ei toimu. Sellise kemikaali puhul tuleb kasutajal aga igal juhul järgida Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel sätestatud ohutusnõudeid keemiliste ohutegurite kohta.

Hea on, kui kemikaali ohutuskaart antakse kaasa iga kemikaaliga, olgugi, et see ei pruugi olla kohustuslik.

Kuidas tuleb esitada klassifikatsioon ja märgistus ohutuskaardil peale CLP määruse jõustumist?

20. jaanuaril 2009 a. jõustunud CLP määrus sätestab uuele süsteemile üleminekuperioodi ainetele kuni 1. detsember 2010 ja segudele kuni 1. juuni 2015.

See tähendab, et ainete puhul märgitakse ohutuskaardile kuni 1. detsembrini 2010 direktiivi 67/548/EMÜ kohane klassifikatsioon ning võib lisada ka määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohase klassifikatsiooni. Alates 1. detsembrist 2010 kuni 1. juunini 2015 esitatakse ainete ohutuskaartidel klassifikatsioon nii direktiivi 67/548/EMÜ kui ka määruse (EÜ) nr 1272/ 2008 kohaselt. Segude puhul esitatakse ohutuskaardil klassifikatsioon direktiivi 1999/45/EÜ kohaselt kuni 1. juunini 2015, lisaks sellele võib esitada ka määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohase klassifikatsiooni.

Mida teha, kui pakend on väike ja märgistus ei mahu ära?

Märgistuse eesmärk on varustada kemikaali kasutajat piisava teabega, mille alusel on võimalik rakendada asjakohaseid meetmeid tervise, ohutuse ja keskkonna kaitseks. Märgistuse olemasolu ja õigsuse eest vastutab tootja, importija või allkasutaja.

Kui pakend on nii väike või sellise kuju või vormiga, et märgistus ei mahu ära, võib märgistuselemendid esitada volditavatel märgitustel, külgeseotavatel siltidel või välispakendil.

Millised võimalused on importijal, kui tal ei ole võimalik saada asjakohast informatsiooni ühenduseväliselt tootjalt kemikaali koostisainete kohta?

Kemikaali klassifitseerimise, märgistamise, pakendamise ja ohutuskaardi koostamise eest vastutab kemikaali tootja, importija või allkasutaja.

Kui ühenduseväline tootja ei ole nõus avaldama nõutud infot, siis importijal on järgmised võimalused:
- määrata kemikaali koostis analüütilise meetodiga;
- võtta ühendust ühendusevälise tootjaga ja teha ettepanek määrata talle ainuesindaja;
- leida alternatiivne tootja, kes on valmis esitama nõutud info kemikaali kohta.

Kas segu klassifitseerimisel tuleb esmajärjekorras kasutada segu katsetulemusi või segus sisalduvate ainete klassifitseerimise andmeid?

Ained klassifitseeritakse asjakohase kättesaadava teabe põhjal aine kohta. Segud klassifitseeritakse asjakohase kättesaadava teabe põhjal segu enda või selles sisalduvate ainete kohta, või selle teabe puudumisel sarnaste katsetatud segude piisava ja usaldusväärse teabe põhjal, kui seda võib pidada asjakohaseks seguga seotud ohtude kindlaksmääramisel.

Kui on kättesaadav piisav ja usaldusväärne teave segu enda kohta, siis kasutatakse seda klassifitseerimisel, välja arvatud järgmistel juhtudel: - kui on tegemist mutageensusega sugurakkudele, kantserogeensusega ja reproduktiivtoksilisusega kasutatakse ainult segu koostises sisalduvate ainete kohta kättesaadavat asjakohast teavet. Kui segu enda kohta kättesaadavad katseandmed näitavad sugurakke ohustavat mutageensust, kantserogeensust ja reproduktiivtoksilisust, mida ei ole tuvastatud üksikuid aineid käsitleva teabe alusel, võetakse arvesse ka neid andmeid; - kui on tegemist biolagunduvate ja bioakumuleeruvate omadustega kasutatakse ainult segu koostises sisalduvate ainete kohta kättesaadavat asjakohast teavet.

Kas peale CLP määruse jõustumist kehtivad samaaegselt kaks erinevat klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise süsteemi (direktiivid 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ning määrus (EÜ) nr 1272/2008)?

Üleminekuperioodil klassifitseeritakse, märgistatakse ja pakendatakse ained ja segud järgmiselt:
Kuni 1. detsembrini 2010 klassifitseeritakse, märgistatakse ja pakendatakse aineid direktiivi 67/548/EMÜ kohaselt.
Kuni 1. juunini 2015 klassifitseeritakse, märgistatakse ja pakendatakse segusid direktiivi 1999/45/EÜ kohaselt.

Lisaks direktiivide 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ kohasele klassifitseerimisele, märgistamisele ja pakendamisele võib aineid ja segusid vastavalt enne 1. detsembrit 2010 ja 1. juunit 2015 klassifitseerida, märgistada ja pakendada CLP määruse kohaselt. Sellisel juhul ei kohaldata direktiivide 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ sätteid märgistamise ja pakendamise kohta.

Alates 1. detsembrist 2010 kuni 1. juunini 2015 klassifitseeritakse aineid nii direktiivi 67/548/EMÜ kui ka CLP määruse kohaselt. Neid märgistatakse ja pakendatakse CLP määruse kohaselt. Direktiivi 67/548/EMÜ kohaselt klassifitseeritud, märgistatud ja pakendatud ning enne 1. detsembrit 2010 juba turule viidud ainete CLP määruse kohaselt uuesti märgistamist ja uuesti pakendamist ei nõuta kuni 1. detsembrini 2012. Direktiivi 1999/45/EÜ kohaselt klassifitseeritud, märgistatud ja pakendatud ning enne 1. juunit 2015 juba turule viidud segude CLP määruse kohaselt uuesti märgistamist ja uuesti pakendamist ei nõuta kuni 1. juunini 2017.

Kui aine või segu on direktiivi 67/548/EMÜ või 1999/45/EÜ kohaselt klassifitseeritud võib muuta aine või segu klassifikatsiooni CLP määruse VII lisas esitatud vastavustabeli abil. Peale 1. juunit 2015 on kohustuslik klassifitseerida, märgistada ja pakendada nii ained kui segud määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt.

Kui ainel on olemas ühtlustatud klassifikatsioon ja märgistus CLP määruse VI lisa 3. osas, klassifitseeritakse aine selle kande alusel. Ühtlustatud klassifikatsioonid ja märgistused on esitatud nii direktiivi 67/548/EMÜ kui ka CLP määruse kriteeriumide kohaselt.

Kuidas toimub tervisekontroll neile, kes soovivad asuda tööle lasteaiakasvatajana ning kes kannab sellega kaasnevad kulud?

Vastuse antud küsimusele annab paljuski Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 13 lõige 1, mis ütleb: „Tööandja on kohustatud nõudma töötajalt enne tööle asumist kirjalikku tervisetõendit nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse tähenduses ning saatma töötaja vastavalt
riskihindamise tulemustele korrapärasele tervisekontrollile, sealhulgas iga kahe aasta järel kopsude röntgenuuringule, järgmised isikud:
1) toitu ja joogivett käitlevad töötajad ning oma tööülesannete tõttu toiduga või selle käitlemisvahenditega kokku puutuvad töötajad, samuti toidu käitlemisruume puhastavad töötajad;
2) õpetajad ja kasvatajad ning teised töökohustuste tõttu laste ja noorukitega vahetult kokku puutuvad töötajad;
3) patsiendi, hooldatava või abivajajaga vahetult kokku puutuvad tervishoiu-, hoolekande- ja päästetöötajad;
4) majutusasutuste, ujumis- ja basseiniteenuste ning ilu- ja isikuteenuste osutamisega vahetult kokku puutuvad teenindustöötajad;
5) ravimite valmistajad, pakkijad ja müüjad;
6) vahistatu või kinnipeetavaga vahetult töökohustuste tõttu kokku puutuvad politsei- ja vanglatöötajad;
7) käesoleva lõike punktides 1–6 loetletud tegevusaladel praktikat sooritavad või täienduskoolituses osalevad õpilased, üliõpilased ja töötajad. „
Nakkushaiguste kontrolli teeb perearst või nakkushaigusi raviv eriarst. Selleks tuleb pöörduda nende poole vastava palvega. Enamasti pöördutakse väiksema visiiditasu tõttu perearsti poole. Eriarsti juurde pöördumiseks ei ole saatekiri vajalik. Kontrolli tulemusel täidetava tervisetõendi vormi sätestab Sotsiaalministri 29. jaanuari 2007. a määrus nr 13 „Tervisetõendi vormi kehtestamine tervisekontrolli läbimise kohta nakkushaiguste suhtes”.
Kui tööandja ei nõustu töötajale töötamisele eelnevat tervisekontrolli maksumust kompenseerima, teeb seda töötaja ise. Edaspidised tervisekontrollid, ka eelpool kirjeldatud iga kahe aasta tagune kopsude röntgenuuring, on käsitletavad tervisekontrollidena töötervishoiu ja tööohutuse seaduse tähenduses ning need peaks kompenseerima tööandja.

Kas tööandja peab töötajale hüvitama prillide hankimisega seotud kulutused, kui tervisekontrolli tulemusel selgub, et töötaja nägemisteravus on vähenenud seoses tööülesannete täitmisega?

Antud aspekti reguleerib Eesti seadusandluses Vabariigi Valitsuse 15. novembri 2000. a määrus nr 362 „Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded 1” § 3 lõige 6, mis ütleb „Kui lõike 5 punktis 1 nimetatud kontrollil selgub, et töötaja nägemisteravus on vähenenud, peab tööandja § 3 lõike 2 täitmiseks hankima arsti tõendi alusel töötajale kuvariga tööks ettenähtud prillid või muud nägemisteravust korrigeerivad abivahendid või kokkuleppel töötajaga hüvitama nende maksumuse.”
Seega tööandja poolse kompensatsiooni suurus on taolistel juhtudel tööandja ja töötaja omavahelise kokkuleppe tulemus. Oleks positiivne, kui antud küsimuses valitseks konkreetne ettevõttesisene kord (määratletud ettevõtte sisekorraeeskirjadega) – kas hüvitatakse kõik prillide hankimisega seotud kulud, teatud % prillide hankimisega seotud kuludest või kulud teatud piirsummani kõigil taolistel juhtudel vms.
Ühest kindlat summat või muud kompensatsioonimehhanismi nägemisteravust korrigeerivate abivahendite soetamisel tekkinud kulutuste kompenseerimiseks õigusaktidega hetkel sätestatud ei ole.

Mis temperatuuridel tohib viia õue eelkooliealisi lapsi?

Sotsiaalministri 25. oktoobri 1999. a määruse nr 64 “Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine” alusel peab laps viibima iga päev sõltuvalt ilmastikust vähemalt 1–2 korda õues. Kuna lasteasutuse juhataja kontrollib käesolevate nõuete täitmist ja vastutab nende tätmise eest, siis on tema otsustada, kas lapsed viibivad õues üks või kaks korda päevas või peaksid lapsed üldse siseruumidesse jääma, mis meie kliimas võib juhtuda äärmiselt harva.
Iga inimene on kogenud, et madalamate külmakraadide ja tugeva tuule korral tekib külmatunne kiiremini ja on palju tugevam kui tuuleta külma ilma korral. Eriti tähtis on tuule-külma indeksit arvestada ja sellele vastavalt riietuda või üldse mitte ruumidest väljuda väga külmade ilmade korral. Vaata tuule-külma indeksi tabelit.

Sooviksin avada juuksurisalongi, ühe juuksuri kohaga. Millised tingimused peaksid olema täidetud, et ruum vastaks tervisekaitse nõuetele?

Vastuseks Teie küsimusele teatan, et ilu- ja isikuteenuste osutamise kohta on sätestatud nõuded sotsiaalministri 20. detsembri 2000. a. määruses nr 86 “Tervisekaitsenõuded ilu- ja isikuteenuste osutamisele”.

Vastavalt rahvatervise seaduse §12 lg 3 on projekti esitamine Terviseameti piirkondlikule talitusele kohustuslik vaid siis, kui seda nõuab kohalik omavalitsus. Omaniku seisukohalt oleks selle esitamine kasulik samm, kuna sellisel juhul kooskõlastatakse projekt juba enne ehitustööde algust ning omanik võib olla kindel, et vähemalt projektis pole vigu, mis hiljem nõuaksid kulukaid parandusi.

Kuna  projekte ja ruume vaatab üle kohalik talitus, palume Teil pöörduda just nende poole.

Kust leida infot, milliseid tooteid võib koolis ja koolipuhvetis müüa alates 1. sept 2008?

Nii koolisöökla kui ka koolipuhveti menüü koostamisel peab lähtuma sotsiaalministri 15.01.2008. a määruses nr 8 „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis“ kehtestatud nõuetest. 
Lisaks soovitan tutvuda teabematerjaliga, mis on avalikustatud Terviseameti kodulehel. Sealt leiate koolipuhveti jaoks soovituslike ja mitte soovituslike toiduainete nimekirjad.

Uue koolitoidu määruse nõuete järgi peab lapsel olema kättesaadav piisav kogus „Veeseaduse“ alusel kehtestatud nõuetele vastavat joogivett. Kuidas lasteasutus saab tõestada, et joogivesi vastab nõuetele? Kes peab tegema joogiveeanalüüsi?

Lasteasutus peab küsima andmeid veekvaliteedi kohta kohalikult veekäitlejalt.
Kui lasteasutus kasutab oma puurkaevu vett, siis laienevad sellele lasteasutusele kõik veekäitlejale pandud kohustused (vt sotsiaalministri 31. juuli 2001. a määrus nr 82 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“.)

Mis on nakkushaigused?

Nakkushaigused on üks haiguse liikidest, mida põhjustavad haigustekitajad- viirused, bakterid, riketsiad ja haigustekitavad seened. Haigustekitajad võivad levida inimeselt inimesele õhu kaudu, käte ja esemete vahendusel, mõnikord ka toidu, joogi, pinnase kaudu või sugulisel teel. Neid võivad inimesele üle kanda puugid, sääsed, kirbud, täid jm ning nakatuda võib ka näiteks kokkupuutel loomadega. Nakkushaiguse kujunemisel mängivad rolli mitmed tegurid - inimese tervislik seisund, nakkusetekitajaga kokkupuute viis ja kestvus ning immuunsuse olemasolu.

Esita küsimus

Kas kemikaali ohutuskaarti tuleb perioodiliselt uuendada, näiteks igal aastal?

Tarnijad ajakohastavad ohutuskaardi viivitamata järgmistel juhtudel:
- niipea, kui ilmneb riskijuhtimismeetmeid mõjutada võiv või ohtusid käsitlev uus teave;
- pärast autoriseeringut või selle andmisest keeldumist;
- pärast piirangu kehtestamist.

Ohutuskaardi uus, kuupäevaga varustatud variant, mis kannab märget “Läbi vaadatud: (kuupäev)”, esitatakse paberkandjal või elektroonsel kujul tasuta kõigile, kellele on ainet või segu eelneva 12 kuu jooksul tarnitud. Kõik REACH määruse kohasele registreerimisele järgnevad ajakohastused peavad olema varustatud registreerimisnumbriga.

Mis temperatuuridel tohib viia õue eelkooliealisi lapsi?

Sotsiaalministri 25. oktoobri 1999. a määruse nr 64 “Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine” alusel peab laps viibima iga päev sõltuvalt ilmastikust vähemalt 1–2 korda õues. Kuna lasteasutuse juhataja kontrollib käesolevate nõuete täitmist ja vastutab nende tätmise eest, siis on tema otsustada, kas lapsed viibivad õues üks või kaks korda päevas või peaksid lapsed üldse siseruumidesse jääma, mis meie kliimas võib juhtuda äärmiselt harva. Iga inimene on kogenud, et madalamate külmakraadide ja tugeva tuule korral tekib külmatunne kiiremini ja on palju tugevam kui tuuleta külma ilma korral. Eriti tähtis on tuule-külma indeksit arvestada ja sellele vastavalt riietuda või üldse mitte ruumidest väljuda väga külmade ilmade korral. Vaata tuule-külma indeksi tabelit.

Kui olen haiguse läbi põdenud, kas siis immuunsus püsib terve elu?

Mõne nakkushaiguse läbipõdemine annab pikaajalise või isegi eluaegse immuunsuse. Sellisel juhul inimene enam ei haigestu varem läbipõetud nakkushaigusesse. Paljude nakkushaiguste puhul aga ei püsi läbipõdemisjärgne immuunsus kuigi kaua. Sellel on mitmeid põhjuseid. Üheks põhjuseks on asjaolu, et sama haigustekitaja muudab oma ehitust sedavõrd, et immuunsüsteem ei tunne seda enam ära. Mõne haigustekitajaga võideldes ei tekigi immuunsüsteemil pikaajalist „mälu“ ning aja möödudes immuunsus lihtsalt kaob. 

Kuidas vaktsiinid nakkushaiguste eest kaitsevad?

Vaktsineerimine on looduslähedane viis immuunsuse kujundamiseks. Vaktsiin sisaldab haigust tekitava viiruse või bakteri neid osakesi, mille kaudu immuunsüsteem haigustekitaja ära tunneb. Vaktsiinid on välja töötatud nii, et nad koosnevad haigustekitaja ohutustest osakestest, mis nakkushaigust ei põhjusta. Vaktsineerimise tulemusel kujuneb samasugune immuunsus, nagu nakkushaiguse läbipõdemise järgselt, kuid ilma haiguse enda läbi põdemise ohu ja vaevata.
Kui haiguse vastu vaktsineeritud inimene nakatub, siis immuunsüsteem on kohe valmis inimest kaitsma. Haigustekitajad hävitatakse enne, kui nad saavad hulgaliselt paljuneda. Nii on takistatud ka nakkuse levimine edasi inimeselt inimesele. Seetõttu aitab vaktsineerimine ära hoida haigustekitajate ulatuslikku levikut ja nakkushaiguste puhanguid.
Kui aga elanikkonna hulgas suureneb nende inimeste osakaal, kes vaktsineeritud pole, võivad jälle tekkida haiguspuhangud – selliseid näiteid võib viimastel aastakümnetel tuua mitmetest Euroopa riikidest.

Miks on vaktsineerimine vajalik?

Haiguse vältimine on alati parem ja kergem kui selle läbi  põdemine. Vaktsineerimine on väga tõhus ning ohutu viis kaitsta nii lapsi kui ka täiskasvanuid tõsiste nakkushaiguste eest. Vaktsineerimine on osa „elukindlustusest” nakkushaiguste vastu. Vaktsineerides aitate kaasa haiguste leviku tõkestamisele ja kaitsete oma lähikondseid ning neidki, keda mingil põhjusel vaktsineeritud ei ole. Vaktsineerimine on olnud väga tõhus ka Eestis - riiklikus immuniseerimiskavas olevate vaktsiinide abil välditavaid nakkushaigusi kas enam ei esine või esineb neid väga harva. Seetõttu võidakse alahinnata vaktsineerimisest saadavat kasu, sest nende nakkushaiguste tegelik kuriolemus hakkab ununema. Ometi tasub kõigil seda teada ja meeles pidada, sest haigustekitajad ei ole lõplikult kadunud meie elukeskkonnast ning pealegi võivad reisijad neid alati võõrastest riikidest sisse tuua.

Miks alustatakse vaktsineerimisega juba imikueas?

Seetõttu, et haigus võib tabada ka imikut. Veelgi enam, osa haigustest, mille vastu vaktsineeritakse, võivad kulgeda eriti raskelt just imikueas. Näiteks rohkem kui pooled b-tüübi hemofiilusbakteri poolt põhjustatud rasketest haigusjuhtudest on esinenud alla üheaastastel lastel, samuti on läkaköha kulg kõige raskem imikueas. Imiku- ja väikelapseeas B-hepatiiti nakatumise tagajärjeks on suure tõenäosusega krooniline maksapõletik. Tuberkuloosibakter võib aga imikul ja väikelapsel põhjustada väga raskekujulise ajukelmepõletiku.

Miks on mõne haiguse vastu vaja end korduvalt vaktsineerida?

Korduvad vaktsineerimised on vajalikud selleks, et olla kindel immuunsuse tekkimises ja selle püsimises. Immuunsuse tekkeks ja püsimiseks vajalike vaktsiinisüstide arv ja vaktsineerimise sagedus on kindlaks määratud kliiniliste uuringutega. Uuringute käigus tuvastatakse vaktsineeritud inimestel kaitsvate antikehade tekkimine ja nende säilimine aja jooksul.

Kas immuunsus tekib kohe pärast vaktsineerimist?

Pärast vaktsiini esmast manustamist kulub teatud aeg immuunsuse kujunemiseni – tavaliselt on see kaks-kolm nädalat. Immuunsuse püsimisele aitab kaasa see, kui me turgutame immuunsüsteemi korduvalt vaktsiinidega. Seetõttu manustatakse teatud vaktsiine korduvalt.

Miks vaktsineeritud inimene mõnikord siiski haigestub?

Vaktsiinid, nagu muud ravimid, ei ole 100%-lt efektiivsed. See tähendab, et väiksel hulgal vaktsineeritutest ei teki vaktsineerimise järgselt piisaval hulgal kaitsekehi. Sellisel juhul on võimalik, et eelnevalt vaktsineeritud inimene siiski haigestub. Ühtlasi peab arvestama, et vaktsiinid ei paku eluaegset kaitset. Seetõttu teatud aja möödudes võib vaktsineeritud inimene siiski haigestuda. Haigestumise põhjuseks võib olla ka inimese tervisliku seisundi halvenemine, sh immuunpuudulikkusega kulgev haigus.

Milliseid vaktsiine on olemas?

Vaktsiine on mitut tüüpi:
• Elusvaktsiinid sisaldavad elusaid nõrgestatud mikroorganisme, mis ei ole võimelised põhjustama haigust, küll aga kujundavad nakkushaiguse eest kaitsva immuunsuse. Elusvaktsiinid on näiteks tuberkuloosivaktsiin ning leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin.
• Inaktiveeritud ehk surmatud vaktsiinid sisaldavad surmatud haigustekitajaid. Inaktiveeritud vaktsiiniks on näiteks lastehalvatuse vaktsiin.
• Komponentvaktsiinides on üksikud täpselt valitud antigeenid, mis on vajalikud tõhusa immuunsuse tekkeks. Komponentvaktsiinideks on näiteks atsellulaarne ehk rakuvaba läkaköhavaktsiin, mis sisaldab kolme erinevat antigeeni; b-tüübi hemofiilusnakkuse vaktsiin, mis sisaldab kahte erinevat antigeeni ja B-hepatiidi vaktsiin, mis sisaldab üht antigeeni. Difteeria- ja teetanusevaktsiinid sisaldavad mõlemad samuti üht antigeeni.

Mida vaktsiinid sisaldavad?

Lisaks haigustekitaja(te) osakestele ehk antigeenidele sisaldavad vaktsiinid väga väikestes kogustes abiaineid, mis on vajalikud vaktsiinide tõhususe ja ohutuse suurendamiseks. Nendel väikestel ainekogustel toksilisi toimeid ei ole. Vaktsiinides sisalduvate abiainete täielik loetelu on toodud ravimi pakendi infolehes.  

Kui tõhusad on vaktsiinid?

Vaktsiinide tõhusust hinnatakse selle alusel, kui suurel hulgal vaktsineeritutest tekkisid immuunsuseks vajalikud antikehad ja selle alusel, kui paljudel vaktsineeritutest nakkushaigus ära hoitakse. Vaktsiinid on väga tõhusad - tänu neile on teatud nakkushaigustesse haigestumine oluliselt vähenenud või üldse kadunud. Enamus lapseeas süstitavaid vaktsiine omavad immuunsuse 90-99% tõhusust. Kui vaktsineeritud laps siiski nakatub siis põeb ta seda haigust kergel kujul.

Kas vaktsiinid on ohutud?

Ravimite sh vaktsiinide kasutamiseks ja turustamiseks peab olema luba. Luba  taotletakse enne ravimi müügi ja kasutamise alustamist. Loa saamiseks esitab ravimitootja ravimiametile tõendid, et ravim on kvaliteetne, toimib ja on piisavalt ohutu. Ravimi kvaliteedi hindamise üheks aluseks on ravimi tootmisprotsessi üksikasjalik kirjeldus ning andmed ravimi omaduste kohta. Ravimi ohutus peab olema tõestatud loomkatsete ning inimuuringute abil. Ravimi toime ja ohutuse üle otsustatakse ravimiga läbiviidud kliiniliste (e inim-) uuringute alusel. Ravimi kõrvaltoimete kohta jätkatakse andmete kogumist ka pärast müügiloa andmist ja kasutusele võtmist. Kõik ravimi kohta esitatud kõrvaltoimeteatised registreeritakse ja selgitatakse välja nende tekke põhjused. Ravimi müügiluba peatatakse ja ravim kõrvaldatakse kasutamiselt, kui ravimil esineb ootamatuid ja tõsiseid kõrvaltoimeid.  Seega teevad nii vaktsiini tootja kui riigi ravimiamet põhjalikku ja hoolikat tööd selle ohutuse tagamise eesmärgil.  

Kas vaktsineerimine põhjustab haigestumist?

Vaktsiinid ei põhjusta inimese haigestumist nakkushaigusesse, sest nad sisaldavad ainult surmatud või nõrgestatud haigusetekitajat või nende osakesi, mis pole võimelised nakkushaigust esile kutsuma.
Vaktsiinid kaitsevad kindlate nakkushaiguste eest ega mõjuta haigestumist teistesse haigustesse. Küll võib mõnikord vaktsineerimine juhuse läbi kokku langeda mõne terviseprobleemi ilmnemisega. Eestis sünnib aastas ligikaudu 15 000 last. Kõik lapsed ei sünni päris tervetena ja terviseprobleeme võib tekkida ka imiku– ja väikelapseeas. See ei tähenda veel, et nende  tervisehäired oleksid vaktsineerimisega seotud. Kui mitte ühelgi vaktsineeritud lapsel edaspidises elus mitte ühtegi terviseprobleemi ei tekiks, oleks vaktsiin imeravim kõigi maailma haiguste vastu. Seda vaktsineerimine siiski ei ole – vaktsineerimine kaitseb inimesi ainult kindlate nakkushaiguste vastu.
On oluline teada, et vaktsiine ja nende mõju on väga palju ja  põhjalikult uuritud ning ei ole leitud põhjuslikku seost vaktsineerimise ja autismi, suhkurtõve, imikute äkksurma, astma, atoopilise dermatiidi jpt haiguste ning tervisehäirete vahel.

Kas vaktsineerimine nõrgestab või kahjustab immuunsüsteemi?

Üheks levinud vääruskumuseks on arvamus, et vaktsiinide manustamine nõrgestab või kahjustab immuunsüsteemi. On ammu tõestatud, et vaktsineerimine hoopiski tugevdab immuunsüsteemi. Põhjalikud teadusuuringud on selgelt näidanud, et vaktsineerimine ei tee inimest muudele nakkustele vastuvõtlikumaks ega muuda teiste nakkushaiguste kulgu raskemaks.

Kas vaktsineerimine võib immuunsüsteemi üle koormata?

Vaktsineerimine ei koorma immuunsüsteemi üle. Tänapäevastes liitvaktsiinides on palju vähem koostisosi kui haigusi tekitavates mikroobides või mitmetes varem kasutusel olnud vaktsiinides. Näiteks difteeria, teetanuse, läkaköha, hemofiilusnakkuse ja lastehalvatuse eest kaitsvas liitvaktsiinis on vähem kui 25 koostisosa, antigeeni. Samas oli rõugevaktsiinis ligikaudu 200 koostisosa, antigeeni ning läkaköha tekitavas bakteris on ligikaudu 3000 antigeeni. Inimeste, sealhulgas vastsündinute ja imikute, immuunsüsteem on piisavalt tugev, et taluda vaktsiine. Mitte ükski vastsündinu ei sünni steriilsesse maailma, vaid puutub juba sünnitusel ja kohe sünnijärgselt kokku paljude mikroorganismidega. Immuunsüsteem toimib sünnist alates. Laste ja täiskasvanute immuunsüsteemid tegelevad nii haigustekitavate kui mittehaigustekitavate mikroorganismidega pidevalt - vaktsiinide antigeenid on nagu tilk paljude antigeenide meres. Arvestused näitavad, et lapse immuunsüsteem ei saaks üle koormatud ka siis, kui korraga vaktsineeritaks 10 000 erineva haiguse vastu.

Kas vaktsineerimine raseduse ajal kahjustab loodet?

Ka raseduse ajal ja sünnitusjärgses perioodis võivad naised olla ohustatud mitmetest nakkushaigustest. Selleks, et olla kindel, et vaktsiin ei kahjustaks loodet, vaktsineeritakse rasedaid naisi üksnes inaktiveeritud ehk surmatud vaktsiinidega.

Millistel juhtudel ei vaktsineerita?

Vaktsineerimisele on vähe vastunäidustusi. Kui on teada, et inimene on mõne vaktsiini või vaktsiini koostisosa suhtes ülitundlik, siis seda vaktsiini ei manustata. Raseduse ajal ja väga tõsise immuunpuudulikkuse korral on vastunäidustatud elusvaktsiinid.
Kui inimene põeb kõrge palavikuga haigust või ilma palavikuta, kuid raske kuluga haigust, lükatakse vaktsineerimine edasi kuni tervenemiseni. Kergekujuline haigus (näiteks nohu) ei ole vaktsineerimise vastunäidustuseks.

Kas vaktsiinidel on kõrvaltoimeid?

Nagu iga ravimi, nii ka vaktsiinide kasutamisega võivad kaasneda kõrvaltoimed. Üldjuhul on vaktsineerimisega kaasnevad kõrvaltoimed suhteliselt kerged. Alati tuleb arvestada seda, et vaktsineerimisest saadav kasu on palju suurem kui võimalike kõrvaltoimete risk. Arstid teavad neid kõrvaltoimeid, nende tekkepõhjusi, tekkeaega ja oskavad teile soovitada, kuidas ühe või teise kõrvaltoime ilmnemisel toimida. Võimalike vaktsiini kõrvaltoimete kohta on toodud info ravimi patsiendi infolehes. 

Millised on vaktsineerimise võimalikud kõrvaltoimed?

Pärast vaktsiinisüsti võib süstikoht mõnda aega olla valulik, punetav ja turses.
Mõnikord võib tõusta palavik seetõttu, et haigustekitaja sattumisel kehasse reageerib organism sellele palaviku tekkega. Vaktsineerimisjärgne palavik on lühiajaline, mitte üle 2-3 päeva. 
Muude kõrvaltoimete tekke tõenäosus on väike. Väga harva võib tekkida laialdane turse jäseme piirkonnas, kuhu vaktsiini süstiti, mööduv vereliistakute vähesus jt. mööduvad kõrvaltoimed. Lastel, kellel on palavikukrampide tekkeks kaasasündinud eelsoodumus, võivad palaviku foonil vallanduda palavikukrambid. Sellistel lastel võivad palavikukrambid vallanduda igasuguse palaviku korral - hoopis suurem on palavikukrampide tõenäosuse teke nakkushaiguse korral, vaktsineerimise järgselt tekivad need väga harva.
Immuniseerimisega seotud tugeva allergilise reaktsiooni risk on üliväike. Ägeda allergilise reaktsiooni korral on kiire esmaabi tõhus ja vajalik, seetõttu soovitatakse pärast vaktsiinisüsti saamist viibida veel veerand kuni pool tundi tervishoiuasutuses.

Mida teha, kui pärast kaitsesüsti tekib tervisehäire?

Jälgige enda või lapse tervist vaktsineerimisele järgneval ööpäeval. Vajadusel võtke ühendust oma perearstiga või helistage perearsti nõuandetelefonile 1220. Kui on vajalik kiire arstiabi, helistage hädaabinumbrile 112.
Palavikku üle 38,0°C võib langetada paratsetamooli abil. Lugege hoolikalt soovitatud annuseid ravimi pakendilt ja infolehelt ning pidage vajadusel nõu apteekri, pereõe või perearstiga.
Turses ja punetavale süstikohale võib teha jaheda kompressi 20% alkoholilahuse, kummelitee või lihtsalt külma veega.
Kui laps on rahutu ja nutune, võib põhjuseks olla süstekoha valulikkus, mida leevendab samuti paratsetamool.
Harva võib tekkida tugev allergiline reaktsioon. Pöörduge kiiresti arsti poole, kui lapsel tekib laialdane sügelev lööve, silmade ja näo turse, hingamis- või neelamisraskus.  Ka siin kehtib soovitus – pärast lapse vaktsineerimist viibige perearsti vastuvõtu ooteruumis vähemalt veerand kuni pool tundi.
Kõikidest vaktsineerimisjärgsetest kõrvalnähtudest teavitage perearsti, nii saavad kõrvalnähud korrektselt registreeritud. Vaktsiinide ohutust jälgitakse üle maailma ja ka Eestis väga hoolikalt, selleks on aga vaja andmeid ka lastevanematelt.

Milliste haiguste vastu vaktsineeritakse?

Kõikide nakkushaiguste vastu ei ole kahjuks vaktsiini olemas. Siiski on tänaseks laialdaselt kasutusel vaktsiinid mitmete ohtlike nakkushaiguste vastu. Immuniseerimiskava raames vaktsineeritakse Eestis tuberkuloosi, B-viirushepatiidi, rotaviirusnakkuse, difteeria, teetanuse, läkaköha, lastehalvatuse, B-tüüpi hemofiilusnakkuse, leetrite, mumpsi ja punetiste vastu. Tõhusad vaktsiinid on olemas veel A-hepatiidi, gripi, inimese papilloomiviirus-nakkuse (HPV), pneumokokk-nakkuse, puukentsefaliidi, tuulerõugete, marutõve ja  menigokokk-nakkuse vastu. 

Maailma teatud piirkondadesse reisides on oluline ja mõningal juhul ka kohustuslik vaktsineerida end kindlate reisimisega seotud nakkushaiguste vastu nagu Jaapani entsefaliit, kõhutüüfus ja kollapalavik.

Kas erinevaid vaktsiine võib samaaegselt manustada?

Reeglina võib samaaegselt (st ühel päeval) süstida erinevaid vaktsiine, inaktiveeritud vaktsiine kui ka elusvaktsiine. Kui on vaja manustada mitut elusvaktsiini, siis tehakse seda kas ühel päeval või kui see pole võimalik, siis vähemalt 30-päevase intervalliga.
Kui erinevaid vaktsiine manustatakse samal päeval, tuleb need süstida erinevatesse jäsemetesse.

Miks on tähtis immuniseerimiskava vaktsineerimiste tähtaegadest kinnipidamine?

Vaktsineerimise eesmärk on nakkushaigusi ennetada. Vaktsineerimine tuleb läbi viia enne, kui tekib oht haigustekitajatega kokkupuuteks. Ainult sel juhul on vaktsineerimisest võimalikult suur kasu. Seetõttu alustatakse vaktsineerimistega väikelapse east alates ning enamik vaktsineerimistest lõpetatakse lapse koolimineku ajaks. Vaktsineerimiste edasilükkamisel ja immuniseerimiskava tähtaegadest mitte kinnipidamisel tekib oht haigestumiseks.

Mida teha kui vaktsineerimise tähtaegadest ei ole kinni peetud?

Kui vaktsineerimised on jäänud tegemata või ei ole tähtaegadest kinni peetud, tuleb vaktsineerimised siiski läbi viia esimesel võimalusel. Perearst või –õde koostab sellisel juhul sobivaima vaktsineerimiste ajakava.  

Kelle käest saab täpsemat informatsiooni vaktsineerimise kohta?

Kui Teil on vaktsineerimise osas küsimusi, küsige palun täiendavat informatsiooni oma perearstilt või pereõelt!